Kui ainult... * Kaia Raudsepp

 

Lugesin 29.-30. juulil 2023

Helena on kaotanud õnnetuses oma parima sõbra Mariani. Ent mitte lihtsalt niisama kaotanud, vaid tunneb end ka sõbranna surmas süüdi, kuivõrd noored nõustusid istuma autosse, mida juhtis sarnaselt kõikidele ülejäänutele alkoholi joonud Roman. Ees istunud Roman ja Marian saavad surma, samal ajal kui tagaistmel olnud Helena pääseb väiksemate vigastustega ning tema kõrval istunud Joel jääb pikemaks ajaks haiglaravile, ent pääseb siiski eluga.

Süükoorem ning meeletu igatsus kaotatud sõbra järele saadab Helenat kuude kaupa ning tal on raske enesega rahu teha, sest ellujäänuna tunneb ta end Mariani surmas süüdi ning soovib, et oleks ise tema asemel esiistmel olnud. Ka Mariani perekond suhtub tüdrukusse vaenulikult kuid samas hakkavad Helena teed järjest tihemini ristuma Mariani venna Märdiga, kellesse ta nooremana armunud on olnud...

Valus raamat, mis annab aimu sellest kui raske on taluda lähedase inimese kaotust ning kui kerge võib olla pimestatud enesesüüdistustest või ka vihast ja teiste süüdistamisest. Eluga edasiminek olukorras, kus suur tükk sinu identiteedist on ära hammustatud, võib tunduda ilmvõimatu. Aga lõpuks, ühel päeval see siiski tasapisi hakkab juhtuma.

Haldjatants * Katrin Reimus

 

Lugesin 13.-18. märts 2022

Jällegi üks tütrele koolilugemiseks raamatukogust laenatud teos. Väga ladusalt loetav, loomulikud dialoogid ja kirjeldused, puudub ülepaisutatus või liigne magusus, samas pole ka kõik mustades värvides maalitud ja depressiivne, ehkki teemad on tõsised.

15-aastase Kristiina elu varjutab isa äraminek ja ema järjest süvenev alkoholism, mistõttu ta peab tihtipeale koduste toimetuste ning väikeõe Janika eest muretsemise enda peale võtma. Tundes piinlikkust oma ema pärast, loobub ta suhtlemast ka klassivend Sveniga, kellega tal on vastastikune sümpaatia. Päikesekiireks ja toeks on talle õnneks hea sõbranna ning pinginaaber Triin, kelle perega Kristiina vahel koos saab aega veeta. 

Nagu paljudes noorteraamatutes, on ka siin juttu kiusamisest - selle ohvriks satub näiteks klassi tulnud uus poiss Argo. Kristiina ja Triin ei jäta seda tähelepanuta kuid Argo pole nõus jõhkrutsejat üles andma. Tasapisi selgub, et mõnes mõttes on Kristiina ja Argo pereelus ka midagi sarnast.

Vahva on Kristiina pinginaabri Triinu tohutu ettevõtlikkus, millest ehk nii mõnigi noor võiks eeskuju võtta. Näiteks võtab ta kätte ning korraldab nooremate õpilastega etenduse, mis lõpuks kõigile palju rõõmu ja nalja teeb. Aga kahjuks viib see tore ettevõtmine lõpuks ka hoopis selleni, et ka Triin ise satub kiusamise ohvriks. Kiusamist tuleb selles raamatus mitmest küljest ette, see on kahjuks tavapärane, ent siiski saavad tegelased ühel või teisel moel sellega hakkama.

Kas sellel raamatul lõpuks mingit lahendust ongi? Ka päris elus pole ju selliseid lõppe, kus äkitselt kõik heaks muutub. Ka siin on ehk tähtsamgi Kristiina teekond ning see, et ta kõigest hoolimata alla ei anna. Lõpuks leidubki kõikidele olukordadele lahendus - kord parem, kord mitte nii hea, ent lahendus siiski. Igal juhul on peategelane palju edasi liikunud, õppinud toime tulema ning rõõmu tundma asjadest, mis hästi lähevad ning teinekord kasvõi lapsikutestki tegevustest, mis talle ning teistele rõõmu toovad.