Küsimärk on pool südant * Sofia Lundberg

 

Lugesin 1.-2. märts 2024

"...aga ma armastan rohkem valgust, imetabast valgust. Valgus on fotograafidele nagu ideed kirjanikele, sa ju tead? Ja ma kavatsen oma ülejäänud elu pühendada valguse, täiusliku valguse jahtimisele."

Elin on hinnatud fotograaf, kes töötab ja elab New Yorgis. Tema väikene perekond on tütar Alice ning abikaasa Sam, ent naise töö on tema jaoks nii tähtis, et tihtipeale jääb ta perekondlikest sündmustest kõrvale. Tema ja abikaasa Sam'i teed aina kaugenevad üksteisest kuni mees otsustab nende ühisest kodust välja kolida ning jätab Elini üha süvenevate meeleolude küüsi. Nimelt on naise nimevikus mitmeid väga keerulisi sündmusi, millest isegi tema lähedased midagi ei tea ja milles ta isegi lõpuni selgusele pole jõudnud. 

Kui tegu on sünge minevikuga, võib inimene minna isegi nii kaugele, et sunnib end unustama asju, mis tal edasi elamast takistavad ja jätab olulistest juhtumustest rääkimata ka oma lähedastele. Kuid nagu Elin ise leiab, saab tõde ja minevik inimese siiski ühel hetkel kätte. Lõpmatuseni pole võimalik põgeneda kui soovid ikkagi päriselt, oma elus ja lähedaste jaoks kohal olles, edasi elada. Elinile on suureks abiks tema täiskasvanuks saav tütar Alice, kes hakkab ema lapsepõlve vastu huvi tundma ning ei anna järele ema soovile minevikuga kohtumist edasi lükata.

Põrkuvad kindlasti ka ameerika eluviisi väljapoole suundunud ja põhjamaise inimese sissepoole vaatav olemus, nii leiab ka eestlane siit tuttavat. Kuidas on võimalik aastakümnete kaupa lükata edasi midagi, mis on oluline? Seda suudab omaette hoidev eestlane kindlasti mõista. See raamat pole just helge lugemine, ent jutustab kindlasti ka sellest, kuidas raskete sündmustega vastakuti seistes võib lõpuks rahu ja leppimist leida.

Dora Maar ja armastuse kaks nägu * Bettina Storks

 

Lugesin 17. detsember 2023 - 10. jaanuar 2024

"Tahan olla rohkem kui keskpärane. Palju rohkem. Kui tahad midagi suurt saavutada, pead riskima./.../ Ta ei tahtnud näidata mitte üksnes seda, mis päriselt oli, vaid ka seda, mis peitus reaalsuse taga."

Theodora Markovitch on noor andekas naine, kes on prantslannast ema nõudmisel Buenos Airesest kolinud tagasi sünnilinna Pariisi, kus tema eriline talent fotograafia alal õitsele lööb. Et tema andekus ei takerduks keeruka nime taha, valib ta kunstnikunimeks Dora Maar. Vaid paari aasta jooksul saab temast kunstnike ringkonnas hinnatud tegija. Koos teise fotograafiga loodud firma saab palju tellimusi ning on väga menukas. Dora on oma tööle väga pühendunud, ent ta hing igatseb siiski tugevaid tundeid ning Picassoga kohtudes saab selgeks, et nende vahel on tugev keemia.

Dora enda fotograafia-alane töö jääb ooteseisundisse ning ta tegeleb nüüd hoopiski maalimisega, nagu Picasso talle on soovitanud. Picasso ise on kogenud inspiratsioonipuudust, just enne Doraga suhte alustamist, ent nüüd on ta jälle loometuhinas: "Picasso suutis mõne hetkega juhtida oma hingepiina inspiratsiooni rööbastesse. Meeleheitest sündis raev, valust rahutus, ning lõpuks valmis ta geniaalsete käte all kunstiteos. Õieti ei teinudki ta midagi muud, kui paiskas oma siseelu lõuendile. See pidi olema tema jaoks justkui vabanemine."

Kui Picasso asub seisukoha võtmiseks maalima sõjavastast suurteost "Guernica", jäädvustab Dora tema tööprotsessi fotograafina. Õieti on Dora püüdnud juba pikemat aega Picassot mõjutada, et ta väljendaks kunstnikuna vastuseisu sõjale ning nüüd, pärast sakslaste rünnakut Guernica linna rahumeelse elanikkonna vastu 1937. aastal, otsustab ta asuda teost maalima. Kuid hoolimata suurest ühtsustundest kahe kunstniku vahel tuleb Doral tuleb samaaegselt taluda Picasso külaskäike teise naise juurde, kes on ühtlasi tema lapse ema ning konflikt ei lase end oodata. 

Sõda ja sakslased jõuavad ka Prantsusmaale ning Pariisi ning kunstnikel tuleb oma tööd ohutult ümber paigutada ning leida endalegi viibimiseks turvaline koht. Mitmed sõidavad sõja eest pakku Ameerikasse. 

Raamat annab hästi edasi sõjaaegseid meeleolusid ning Dora ja Picasso aegamööda lahtuvat suhet, mille lõppemisest ülesaamiseks ning uuesti enda leidmiseks kulub Doral aastaid.

"... Nad mõlemad vaatasid õnnelikult kaamerasse, ometi hõljus nende kohal mingi eksklusiivne intiimsuse aura. Üksnes Picasso ja tema olid teadlikud sellest intiimsest kaksiolekust ja keegi teine poleks suutnud väljaspoolt nende maailma tungida. Isegi tagantjärele valdas Dorat seda pilti vaadates haavamatuse tunne.
Fotograaf oli küll korraks pealispinda kratsinud, ehkki vaataja võis pildistatud paari lähedust aimata. Lõpuks jäi nende vastastikune tõmme suureks saladuseks, selliseks, mille katet isegi Lacan ei suutnud kergitada.
"Tänan sind, Picasso," sosistas Dora, justkui võtaks kakskümmend aastat hiljem ta käest vastu kingituse. Picasso oli suutnud nii palju: ta oli äratanud Doras armastuse, vihkamise, rõõmu, raevu, meeleheite, tugevuse ja nõrkuse - ja seejuures oli mees lasknud tal kõike tunda, milleks ta hing võimeline oli. Mitte ükski teine mees maailmas poleks midagi ligilähedastki suutnud.
Dora tundis, kuidas sellest arusaamisest kasvas välja varem aimamata vabadus. Vabadus mitte midagi kahetseda, vabadus ilma valuta meenutada."