Jäätunud liblikas * Sylvia Day

 

Lugesin 29.-30. mai 2024

Lugu armastusest, kaotusest, depressioonist, endasse sulgumisest ning uuesti enese ja oma tee leidmisest. Kuigi teema on ka tõsine, on see mõnes mõttes pigem kiire ja kerge lugemine ning oma sensuaalsete stseenidega mõeldud rohkem täiskasvanutele. 

Teagan on leidnud rahu uues kohas, kus tal on armas maja ning head sõbrad. Kuid ootamatult kõrvalmajja kolinud Garrett pöörab selle rahu pea peale ning Teagan peab otsustama, kas vastata Garretti tunnetele ning avada end talle. Naabrid Roxy ja Mike on Teaganile toeks ning tunnevad sümpaatiat ka uue naabri vastu. Kuid nii Teagani kui ka Garretti minevik peidab endas palju valusat, millest on raske üle saada.

Unistades lendamisest * Catherine Ryan Hyde

 

Lugesin 25.-26. märtsil 2024

Stewie Little on poiss, kelle ellu kuuluvad tema õde Stacey ning vend Theo ja vanaema Mumma kanad, kelle eest Stewie hoolitseb. Laste vanemad surid liiklusõnnetuses kui Stewie oli alles beebi, nii et neid ta polegi õieti tundnud ega leinata saanud. Küll tunneb ta aga suurt puudust vanaemast, kelle surmast on vaid aasta jagu aega. Vanaema kanad on poisile seetõttu väga olulised ning ta viib uhkusega nende mune ümberkaudsetele elanikele. Munatuuri käigus kohtub ta ühes kaugemas majas elava Marilyn'iga, kes ootamatult talle oma tõrksama ja kinnise olekuga Mummat meenutab. 

Marilyn'il on oma põhjused inimestest eemale hoida, ent ometigi sigineb tema ning Stewie vahele omamoodi sõprus. Kuid poisi õde muretseb, sest Stewie kipub asju väga südamesse võtma ning peatselt on ta tajunud, et ka Marilyn'il on teda ja tema hoolitsust omal moel vaja. Nimelt kipub Marilyn sarnaselt Mummale asju unustama... Kuid kas 11-aastane poiss suudab lahendada kõiki muresid ja probleeme? Tegelikult on Stewie'l endalgi muresid, mida tema lähedased pole märganud... Igal juhul selgub, et see väike poiss on palju vapram kui ta isegi arvab ning et hoolimata kurbadest hetkedest ootab teda elus ees ka palju üllatusi.

 

Unenäod ei tähenda midagi * Ane Barmen

 

Lugesin 22.-23. veebruaril 2024

Louise tuleb pärast pooleaastast eemalviibimist koju, vanaema matustele. Ta on gümnaasiumis leidnud uusi sõpru, ent on asju, millest on raske lahti lasta ning mis ei saa meelest minna - eriti kui ta kodukülla tagasi jõuab. Louise esimene armastus ning lähedane lapsepõlvesõber Tormod sai liiklusõnnetuses surma ning temaga seotud asjad ja unenäod teevad tüdrukule ikka haiget. Louise õde Isabelle on temast väga erinev ning nende vahel pole sõbralikult õelikke suhteid. Kuid Isabelle leiab Louise'ile siiski suveks töö hooldekodus ning see muudab üht-teist tüdruku elus.

Raamat annab minu arvates väga tabavalt edasi noore inimese elu teatud rabedust ja hüplikkust. Ehk ka üksildust, mis jääb, kui keegi oluline inimene on lahkunud. Tunnet, et sind ei mõisteta või ei tahetagi kuulata. Vastukaaluks on töö, kus ta püüab ise mõista neid, kes oma eluga enam iseseisvalt toime ei tule.

"Sel ajal kui ma Kareni vanemaid vaatan, taipan, et me kõik oleme tegelikult oma esivanemate tükkidest kokku pandud, nina siit, laup sealt. Me oleme nagu kasutatud autod, mis on kokku klopsitud iidvanadest osadest, millest juba enne meid on kokku pandud tuhat miljon teist inimest. Me ei ole kübekestki erilised. 
Enne mind on olnud musttuhat inimest, kellel olid needsamad õlad, need sõrmed, see viltune silmahammas. Hingan sügavalt sisse ja õhk jõuab otse alla kõhtu, täidab seal kõik tühjad kohad, iga nurgataguse. Ja sellepärast ilmub ehk kunagi ka keegi Tormodi-sugune. Sest tema osakesi leidub juba kindlasti igal pool, elavaid, võib-olla tedretähnilisi. Võimalik, et ma ei kohta kunagi ühtegi selliste osadega inimest, aga ta ei ole täiesti kadunud. Võib-olla ei kao keegi meist päris lõplikult."

Kui ainult... * Kaia Raudsepp

 

Lugesin 29.-30. juulil 2023

Helena on kaotanud õnnetuses oma parima sõbra Mariani. Ent mitte lihtsalt niisama kaotanud, vaid tunneb end ka sõbranna surmas süüdi, kuivõrd noored nõustusid istuma autosse, mida juhtis sarnaselt kõikidele ülejäänutele alkoholi joonud Roman. Ees istunud Roman ja Marian saavad surma, samal ajal kui tagaistmel olnud Helena pääseb väiksemate vigastustega ning tema kõrval istunud Joel jääb pikemaks ajaks haiglaravile, ent pääseb siiski eluga.

Süükoorem ning meeletu igatsus kaotatud sõbra järele saadab Helenat kuude kaupa ning tal on raske enesega rahu teha, sest ellujäänuna tunneb ta end Mariani surmas süüdi ning soovib, et oleks ise tema asemel esiistmel olnud. Ka Mariani perekond suhtub tüdrukusse vaenulikult kuid samas hakkavad Helena teed järjest tihemini ristuma Mariani venna Märdiga, kellesse ta nooremana armunud on olnud...

Valus raamat, mis annab aimu sellest kui raske on taluda lähedase inimese kaotust ning kui kerge võib olla pimestatud enesesüüdistustest või ka vihast ja teiste süüdistamisest. Eluga edasiminek olukorras, kus suur tükk sinu identiteedist on ära hammustatud, võib tunduda ilmvõimatu. Aga lõpuks, ühel päeval see siiski tasapisi hakkab juhtuma.

Viisteist naeratust * Marek Kahro

 

Lugesin 26. märts - 6. aprill 2023

Alustasin raamatuga mitu korda, enne kui suutsin piisavalt harjuda peategelase kõnepruugiga. Noorte värk - meenub, et kooliajal oli mitmed klassivendasid, kelle keelekasutus oli teatud moodi ilutsev, pidev kildude ja vaimukuste pildumine, väsimatult. Juba esimestel lehekülgedel kohatud "himur kollane tennisepall" sunnib mind mitmel korral edasilugemisest loobuma ning teengi seda, mõneks ajaks. Ja siis proovin jälle, püüdes näha sõnade ilutulestikust kaugemale, tegelaste pealispinna alla, sügavamale nende olemusse.

Pärnu poiss Markus meenutab oma elu Tallinnas, koos sõprade, bänditegemise ning tüdruksõbra Karmeniga. Kui ta äkitselt tõsise kaotusega vastamisi seisab, otsustab ta, et on aeg otsida üles isa, keda ta kunagi kohanud pole. Markuse ema pole senini talle oma varasemast elust kuigivõrd rääkinud kuid nüüd otsustab noormees talle lõpuks mineviku kohta küsimusi esitada. Toetavaks jõuks saab Markusele tema sõber Andrei ning ka lapsepõlvesõber Joosep, samuti haiglas kohatud arst Meelis ning tema venna perekond väiksemas maakohas.

Mul on tunne, et koos tõsiste sündmustega muutus ka Markuse kõnepruuk, mõtete ümbert kadus vähemaks sõnadevahtu ning väljendusviis muutus täpsemaks. Nii et olen rahul, et esialgsest "lobeda jutu" pillerkaarist kaugemale jõudsin ja raamatust palju põnevat leidsin. Autor oskab lugeja nii korralikult sisse mässida, et Markuse elu keerdkäigud haaravad südamest kaasa, tema lein ja otsingud ei jäta külmaks ja panevad lootma, et kusagil on noormeest veel midagi head ootamas. Mis täpselt on tõde ja mis vale, ning mis on reaalsus või mis fantaasia, jääb osaliselt ka lugeja välja mõelda, fantaasiat autoril igatahes jagub!

"Viimaks mõistsin, miks olen muusikat armastanud. Muusika toimib vaid olevikus. Ei minevik ega tulevik loe, kui muusika valla pääseb ning kasvõi argliku minoorse noodina kumiseb. Ta on olemas vaid hetkes, mil ta kõlab. Ma armastan muusikat... Imelik on sellele mõeldagi. Kuidas armastada seda, mida keegi ei näe? Kuidas vanduda truudust tundmatule ja tabamatule? Sellele, mis takt takti haaval käest libiseb ja enam iialgi ei kordu? /.../

Sõnad jäävad tihtipeale väetiks ja pildid ei suuda kõike seletada. Ainult muusika kannab oma nähtamatul turjal kõiki tundeid, mõtteid, värve ja kujundeid - puistab neid vaoshoidmatu heldusega inimese vaimusilmale, et võiksime kuuldes rohkem näha ja kuulates täpsemini kõnelda, saada suuremaks ja üllamaks Kuuldes mõistetakse, kuulates tunnetatakse. See, kes lõi valguse ja sõnad, ei andnud meile muusikat. Me maname ta ise välja - enda seest."

"Mul oli taevast villand. Ja ikka vahivad inimesed taevasse, ootavad, et sealt mannat ja suhkrut alla pudeneks. Põllud, nurmed ja metsad jagavad ande. Nisuväljad häilivad, pohlad punetavad ja õunapuud paisutavad ümmargusi vilju. Aga mõned ootavad ikka, et taevas neile õunu, marju ja nisuteri saadaks. Nad tallavad maiste varanduste peal. Jäävad nälga. Komistavad ja kukuvad. Tõmbuvad kurbusest krimpsu. Ainult sellepärast, et nad ei oska jalge ette vaadata! Puud istuvad juurtega maa sees, ei ripu nad latvapidi taevas. Eksimatud teeviidad seisavad kindlalt kruusas, ei kõlgu nad tuules siia-sinna. Aga inimesel on silmad muudkui taeva küljes.

Me võime tähti imetleda, kuid noppida neid ei saa. Mitte kunagi. Ja siis, kui mõni täht ise meie kõrvale langeb, ei suuda me ometi märgata tema sära. Sest silmad püsivad taevas! Me võime elada tähtede seas, me lausa tegutsemegi ühe sinirohelise tähe peal, kuid silmad jõllitavad taevast, pea jääb kuklas kangeks ja me tormame koperdades ringi, nägemata, kuhu õieti läheme. Milline lollus! Igatseme ikka seda, mida kätte ei saa, ja muretseme endale kuhjade viisi asju, mida tarvis pole.

Pimedus liibus vastu linna. Mina nägin samal ajal voodiserval istudes lõpmatut rohelust. Ainult rohelust. Ristikut, orast ja timutit, pajuoksi ja toomepõõsaid, samblatuuste ja võilillelehti. Klorofüllist tulvil olendid, kes sirutavad end valguse poole, olendid, kes õgivad ennastunustavalt valgust, et elada, õitseda, viljuda... Nad tunnevad iga rakuga, mida tähendab valgus! See miski, mis pole nagu midagi. Ja ometi...".

Autori - Marek Kahro - kohta, saab rohkem lugeda näiteks siit, ning lingilt leiab ka temaga tehtud intervjuusid jne.

Superkoomik * Jenny Jägerfeld

 

Lugesin 2. jaanuaril 2023

Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: "Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu."
Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.
Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade "Kui ema on" kirjutamiseks. 
Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks. 
Kustutan sõnad ära. Kustutan ära "Kui ema on". Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.

Sasha on just 12-aastaseks saav tüdruk, kes elab koos oma isaga, lisaks on tal vanaema ning isast noorem Elvisesoenguga onu Ossi ning hea sõbranna Märta. Tüdruk on teinud endale nimekirja, mille abil ta loodab minna elus teistsugust teed kui tema ema, kes depressiooni põdedes valis 36-aastasena elu asemel surma. Lühidalt kõlab ellujäämise nimekiri nii:

"1. Lõika juuksed maha. 2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest. 3. Ära loe raamatuid. 4. Kanna ainult värvilisi rõivaid. 5. Ära Jaluta. 6. Ära käi metsas.7. Ära mõtle liiga palju. 8. Hakka koomikuks."

Nimekirjas olevad punktid valis tüdruk just selle järgi, et talle tundub, nagu oleks ta emaga liiga sarnane ja loodab erinevalt elades oma eluga paremini toime tulla. Kuigi just Sasha emalt pärineb väljend funny bones, mis tähendab inimesi, kes on juba sünnipäraselt andekad, kerkivad tüdruku silme ette pildid depressioonis emast, kes võis keset igapäevaelu tarduda ning kaduda kusagile oma maailma. 

"Ma mäletan, kuidas ta võis istuda köögilaua taga ja lihtsalt enda ette põrnimtseda. Ema. Kuidas ta võis poolelt liigutuselt tarduda. Justkui keset liigutust ja niimoodi istuma jäädagi. Üks kord oli tal käes muna, mida ta oli just hakanud koorima, ja siis jäi ta äkki liikumatuks, tardus üleni, muna ühes käes ja väike valge kooretükk teises. Nagu oleks ta filmis ja keegi oleks filmi pausi peale pannud, stoppkaadrisse. Ta ei näinud mind, kuigi istusin otse tema vastas. Tema silmad olid tühjad. Ei tajunud midagi. Need oleksid nagu valele poole sunatud, ta silmad. Sissepoole."

Sasha tahab olla rõõmus ja normaalne, sest pärast ema surma ei oska paljud ümbritsevad inimesed tema olukorda kuidagi suhtuda. Kuid tüdruku isa Albert ehk Abbe muretseb tema pärast, sest on näha, et Sasha on otsustanud oma leina ja kurbusega igal moel võidelda. Seda joont aitabki tal ajada nimekiri, mida ta vapralt järgib. Sasha on tõesti vahva ning humoorikas ja oma plaanidega õnnestub tal jõuda niikaugele, et ta astub edukalt lavale koos kogenumate stand-up koomikutega. Seda kõike isegi pärast esimest totaalset läbikukkumist, mis teda tabab klassikaaslastele maakera ehituse teemal stand-up stiilis ettekannet tehes... Kuid ühtlasi on Sasha pärast edukat stand-up klubis esinemist ka kõikide oma nimekirja punktidega äkitselt toime tulnud. Ning sinnamaale jõudnult tabab teda lõpuks kurbus, mida ta on nii kaua tagasi hoidnud...

Ilus, südamlik ja naljakas raamat leinast ja sellega toimetulekust. Sasha huumoritaju ning sõnaleiutised on väga vahvad, näiteks kutsikainfarkt, mille selgitus oleks: "Kutsikad on nii juba armsad, et mul tekib südames mingisugune suhkrushokk, nagu südameinfarkt, ainult et hea." Lein ja kurbus, mida Sasha lõpuks on lubanud endal tunda, aitavad uuesti jõuda rõõmu ja armastuseni, mis pole kusagile kadunud. Sasha meenutab oma terapeudi Linn'i öeldut ning mõistab, et kuigi emal olid elu lõpus depressiooni tõttu väga rasked ajad, oli ta varem alati tütre jaoks olemas: " Ema armastus on minu sees, see on minu südames alles, särab seal nagu päike."

Autor Jenny Jägerfeld on psühholoog ja kirjanik ning oma tänusõnades on ta hästi kokku võtnud selle, miks nii keerulistest asjadest rääkima (ja muidugi ka kirjutama) peaks.

"On asju, millest on paljude meelest nii südantlõhestavalt raske rääkida, et ollakse pigem vait. Enesetapp on üks neid teemasid. Vaimne tervis teine. Ma nii väga sooviksin, et see poleks nii. Sest ma arvan täpselt samamoodi nagu psühholoog Linn selles raamatus, et ohtlik pole mitte olla kurb, vihane või mures, vaid oht peitub pigem kõikide nende raskete mõtete ja tunnetega üksi jäämises. Sest siis võib-olla arvad, et su probleeme ei saagi lahendada, et jäädki ennast halvasti tundma ja oled maailmas üksi. Siis ei suuda äkki endale meelde tuletada, et asjad muutuvad, et ükskord naeratad jälle, isegi kui sel hetkel tundub see võimatu. Üks põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, oli see, et tahtsin muuta enesetappudest ja vaimsest tervisest rääkimise lihtsamaks. Sest sellest rääkimine on elutähtis."