Tuli * Septimus Heap nr 7 * Angie Sage

 

Lugesin kuni 13. november 2022

Seekord sai raamat pikema aja jooksul loetud, nii et tuli hakata mitu korda algusest peale vaatama, kust siis selle tegevus algas. Esmalt saab lugeda üht vana lugu, mis selgitab kahe näoga sõrmuse tekkimist - suur osa sarja viimasest osast on nimelt sellega seotud. Nimelt on selle ehte sisse vangistatud kaks väga vana ja võimsat võlurit ning nüüd lõpuks on ebatavalisel võluril Marcia Overstrandil ning alkeemik Marcellus Pye'l plaan sõrmus hävitada, et tema kurjast jõust igaveseks vabaneda. Selleks aga peab Marcellus kindluses uuesti süütama tule, mis seda teha suudaks.

Tuli on aga sedavõrd salajane ning ohtlik asi, et esialgu tuleb Marcellusel sellega tegelemist varjata, mis aga järjest lisanduvate veeloikude tõttu pole kerge. Tulekoda nimelt pandi ammusel ajal juhtunud õnnetuse tõttu kinni ja juhtunu tõttu sattusidki põlu alla ka alkeemikud ning nende kunst.

Kohtume uuesti lohepaadiga ja paljude teiste tegelastega varasematest sarja osadest. Sealhulgas esimese ebatavalise võluri Hotep Ra'ga, kes oli algne lohepaadi isand. Kuigi sõrmusesse vangistatud kurjad võlurid on sarjas ka varem sõrmuse näol esindatud olnud, on nad nüüd siin lõpuks oma nimedega: Shamandrigger Saarn ning Dramindonnor Naarn. Varem on juttu olnud ka ebatavalisest võlurist Julius Pike'ist, kes samuti selles osas esile kerkib. Printsess Jenna aga kohtub lõpuks oma ema Cerys'e ja vanaema Matthilda vaimuga ning saab veidi lähedasemaks oma isa Miloga. Vähetähtsad pole ka Jenna kasuisa Silase kaksikutest vennad Ernold ning Edmund, väikesed tulevalvurid drumminid, tädi Zelda ning huntpoiss ehk Marwick. Aga kõige läbivamaks tegelaseks, kes mitmeid liine ühte seob, jääb muidugi endiselt Septimus Heap, ebatavalise võluri õpipoiss.

Jagub seiklust, võlukunsti ja suhtepuntraid, nagu ikka. Korralik lõpp sarjale.

Sireen * Septimus Heap osa 5 * Angie Sage

 

Lugesin 27.-28. augustil 2022

Järjekordne osa võluripoisist nimega Septimus Heap, kes pärast vastsündinuna toimunud äravahetamist on tagasi oma võluriperekonna juures ning saanud Ebatavalise võluri Marcia Overstrand'i õpipoisiks. Septimus on imekombel tulnud tagasi õpipoisielu juurde kuuluvalt Rännakult, mis kurjade võlurite tõttu hukutas mitmeid varasemaid rändureid, samuti on tal õnnestunud pääseda ise minevikust ning päästa sealt ka oma vend Nicko ning tema uus sõber Snorri.

Minnes lohe Tulekeele seljas järele sellele omapärasele seltskonnale, mille hulka kuulub ka Septimuse kasuõde, printsess Jenna, juhtub et Jenna, Nicko ja Snorri polegi nõus lohe küüdis tagasi pöörduma kuivõrd neil on mugavam reisida Jenna isa Milo uhkel laeval nimega Cerys. Kuigi Septimuse sõber Mardikas ning printsess Jenna liituvad siiski lõpuks poisiga, ei kulge nende reis sugugi ootuspäraselt. Reisiseltskond jääb hirmsa tormi kätte ning on sunnitud välgutabamuse tõttu peatuma tundmatul saarel, mille läheduses põleb väga ereda tulega majakas. See on suurepärane pääsemine mäsleva mere küüsist, ent saarel ootab neid samas hoopis teistsugune ja ennenägematu oht.

Lisaks Septimuse loole on selle raamatu keskmes oma seiklustega ka Hunt-poiss ja Lucy, kes põgenevad Sadama Nõiakogu eest, sattudes seejärel aga hoopistükkis järgmise halva seltskonna küüsi laeval nimega Marodöör. Märksõnadeks on veel: dzhinn Jim Knee, tulevalvur Miarr, vennad Crowe'd, Joe Grub ehk T.F.F ehk Theodophilus Fortitude Fry, tema poeg Jakey Fry, Tertius Fume,  Merrin Meredith ehk Daniel Laskur, tädi Zelda, Barney Pot, Sireenisaar, Sügavik, Julius Pike'i õpilane Syrah Syara, Sireen, sõjadzhinnid. 

Kindlasti tasub lugeda ka eelmisi raamatuid, sest ilma neid lugemata jäävad tegelaskujud pigem pinnapealseteks kuivõrd eelmistes osades on neist üks või teine põhjalikumalt juba tähelepanu all olnud.

Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised * Terry Pratchett

 

Lugesin 12.-14. august 2022

Kuigi tütrele võetud raamat, mis oli ka mingil hetkel kooli poolt soovituslikus lugemisnimekirjas, olin seekord siis mina üksinda lugejaks. Minu jaoks arusaadavalt, sest raamatusse sisseelamine võttis tõesti natukene aega ja oli korraks ka kiusatus raamat kõrvale panna. Sest mida arvata tegelastest nimedega: Ohtlik Uba, Virsik, Seakints (karja juht), Tumepruun, Toitev, Sardiin, Neliportsjon... mm... Suutäis, Maitsev, Parimenne, Soolvesi... Suursääst, Sõõrik Sissepääs, Värske?? Jajah, vaja on lihtsalt natuke kannatust ja sisseelamist, et lugu lugeja jaoks ka natukene loogilisemaks muutuks.

Kokku on saanud üks kummaline kamp - tark kõnelev kass Maurice, kes on tänavatel kogemusi kogunud, targaks muutunud rotid, kes on oma nimed saanud prügimäel leiduvate purkide-pakendite pealt ning üks poiss, kellele meeldib üle kõige muusikat teha kuid kes muidu kassi arvates väga nutikat muljet ei jäta. Ürituse ajudeks võibki pidada kassi, kes seda kampa ohjab ning loodab ühel päeval jääda mõne vanaproua juurde "pensionipäevi" pidama. Selleks on seltskonnal valmis mõeldud kaval plaan tekitada väiksemat sorti linnakeses rotiuputus, mis seejärel poisi vilepilli abil kenasti laheneb ning neid jälle natuke rikkamaks teeb. Sellist stsenaariumit on nad mitmes kohas juba edukalt kasutanud.

Kuidas siis Maurice ning rotid äkitselt targaks on saanud? Paistab, et ühele prügimäele jäetud võlurite kraam tegi nad selliseks ning sealt edasi pole nende elu enam endine. Eriti just rotid ei soovi nüüd enam varasemat kahjurielu elada. Hoolimata oma kassiloomusest ei suuda ka Maurice enam süüa ühtegi olevust, kes on võimeline temaga vestlema, seega on kõnelevate rottide ja Maurice'i vahel tekkinud parajalt ladus koostöö. Rotid on leidnud endale uue nime - nad on Muutujad. Nad suudavad õppida lugema, nad näevad unenägusid, oskavad uutmoodi arutleda ning otsustavad üles märkida tähtsaid mõtteid, milleni nad nende arutluste käigus jõuavad.

Kuid linnakeses, kuhu see kirev seltskond nüüd jõuab, näikse midagi üsna valesti olevat. Rottidele on pandud ohtralt mürki ning lõkse ning on näha, et neid on linnas päris palju olnud. Ometigi ei paista neid nüüd kusagilt. Ja juhuslikult kohatud rotipüüdjad süstivad saabunud seltskonna mõtetesse veelgi rohkem kahtlusi, sest nende väidetavad rotisabakimbud koosnevad lähemal vaatlusel hoopistükkis kingapaeltest. Lõpuks kohatud üksikud rotid on suurt hirmu täis ning pimedusest näib mingi olend suutvat lausa nende mõtetesse pugeda... Kõigele muule lisaks on tarkade rottide seltskond jõudnud tõesti sinnamaani, et nad ei soovi enam pettusega elatust teenida ning tahaksid rahus edasi elada.

Rottide ja Maurice'iga seltsinud vilepillimängijast poiss Keith kohtub Bad Blintz'is linnapea tütre Malicia, ülimalt fantaasiarikka tüdrukuga ning koos satuvad nad seiklustesse, mis aitavad tuua aimu linnakeses toimuvast.

Raamat, mis minu arvates tõesti võiks sobida pigem lausa täiskasvanutele, sest see esitab küsimusi, kas maailmas ikka peavad kõik asjad minema sissetallatud radu ja harjumusi järgides. Muutunud rottide seltskonnas suudab kõige põhjalikumalt uutmoodi mõelda ja arutleda just see rott, kes paraku on oma sünnipäraste omaduste tõttu kõige vähem rotilik. Ohtlik Uba on väga kehva nägemisega albiinorott, keda teised on õppinud austama ja kuulama kuna ta näeb maailma teistsugusena. 

"Ta polnud suur ega kiire ja ta oli peaaegu pime ja üsna nõrk ja mõnikord unustas ta süüa, sest tal tulid mõtted, mida keegi - vähemalt mitte ükski rott - polnud varem mõelnud. Suurem osa neist ajasid Seakintsul harja punaseks, nagu näiteks sel korral, kui Ohtlik Uba oli küsinud: "Mis  o n  rott?" ja Seakints oli vastanud: "Hambad. Küünised. Saba. Jookse. Peida. Söö. See ongi rott."
Ohtlik Uba oli öelnud: "Aga nüüd saame me ka  k ü s i d a "mis on rott?". Ja see tähendab, et me oleme midagi enamat."
"Me oleme  r o t i d," oli Seakints vaielnud. Me jookseme ringi ja piuksume ja varastame ja teeme uusi rotte. Selleks on meid loodud!".
"Kes on meid loonud?" oli Ohtlik Uba küsinud, ja see oli viinud järjekordse vaidluseni Sügaval Maa All Elava Suure Roti teooria teemadel.
Kuid isegi Seakints järgis Ohtlikku Uba ja sama tegid ka säärased rotid nagu Tumepruun ja Sõõrik Sissepääs, ning nad kuulasid, kui ta kõneles."