Maavalgus * Arthur C. Clarke

 

12.-30. august 2024

Bertram Sadler tutvustab end Kuul auditibüroo esindajana, ent tegelikult peab ta hoopiski välja selgitama, kes võiks olla spioon, kes Kuu Observatooriumist tähtsaid andmeid võiks välja lekitada. Maa ning kolooniate ehk Föderatsiooni vahel on tekkinud vastasseis ning see läheneb ohtlikule piirile, mil võib puhkeda sõda. 

Tore jutt ning põnev. Õnneks siiski vahel (harva) loeme raamatust midagi, mis on ilmselt autorile olnud mingil moel armas ja südamelähedane, mistõttu ta polegi ehk soovinud fantaseerida antud ala arengu kohta... Clarke'il näiteks on fotokunst jäänud 22. sajandil samadesse "lapsekingadesse" ning samuti on ikka veel mitmeid muidki asju (väljaprint paberile). Aga see tundub armas, ehkki praegu oleme oma sajandil juba neist asjust mööda läinud. 

Ja ometi - Clarke'i üks mõtteid ja lootusi oli ilmselt näidata, et ehkki inimesed võivad ka kosmoseajastul sõdida, on see mõttetu ja ilmaasjata elusid ja ressursse raiskav, ebainimlik tegevus, millest tulenevatest tagajärgedest tema loos õpiti. Olgugi, et oleme tehnilises mõttes tänapäeval kaugele jõudnud, on maailm täna ikka veel selline, mida autor näha ei sooviks...

Läänerindel muutusteta * Erich Maria Remarque

Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023

"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.

Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.

Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud. 

Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../

"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."

Kõik see silmale nähtamatu valgus * Anthony Doerr

 

Lugesin 26. jaanuaril 2023

Zollvereinis asuvas laste varjupaigas elab üks poiss koos oma õega. See on Werner, kes on hea tehnilise taibu ning kuldsete kätega ning soovib maailmast ja tema imedest aina rohkem teada saada. Poiss suudab äravisatud asjadest luua uusi ning ühel hetkel saab ta kokku pandud väikese raadio, mis kõigile varjupaiga elanikele rõõmu pakub. Vaesusest hoolimata pole varjupaik trööstitu - seda peab kuldse südamega naine, kes lastest väga hoolib. Werneri saatuseks näib paraku olevat samuti kaevandustes töötada - just seal, kus suri tema ja ta õe Jutta isa. Ent poisi nutikust märgatakse ning ta saadetakse õppima Schulpforta nimelisse kohta, mis valmistab ette noori sõjamehi Hitleri teenistusse. Werner õpib palju uut, ent näeb samas palju julmust, mis teda mõtlema ja kahtlema paneb. Ta tunneb puudust oma sirgjoonelisest õest, kelle kirjad üha tsenseeritumalt poisini jõuavad.

Pariisis kasvab samal ajal üles Marie-Laure, kes 6-aastaselt pimedaks jääb. Tüdruku hoolitsev ja nutikas lukksepast isa aitab tal tasapisi õppida iseseisvamalt liikuma - nimelt meisterdades talle miniatuurse linna maketi ning lastes tüdrukul iga päev temaga Pariisi Muuseumi kaasa tulla, kus Marie tutvub maailma imeliste olenditega.

Autor suudab panna meid vaatama ümberkaudset Marie-Laure'i silmadega - tüdruk näeb asju ja inimesi erinevates värvides, tema maailm pole pime, ehkki teised seda arvata võivad. Kuid ellu, mida tüdruku isa püüab teha võimalikult turvaliseks ja arusaadavaks, jõuab sõda, mille tõttu nad peavad Pariisist põgenema. Nii jõuavad isa ja tütar kummalise ent südamliku vanaonu Etienne LeBlanc'i  ja tema majapidajanna madame Manec'i juurde. Vanaonu maja asub mereäärses Saint-Malo linnakeses, mis koos oma elanikega kahjuks samuti ei jää sõjast puutumata. Sündmuste käiku puutub lisaks üks maagiline vääriskivi, mis näib külvavat halba saatust ning ebaõnne kuid ometigi otsivad ja ihkavad inimesed ikkagi seda enda valdusesse saada. 

Raamatus ei ole sündmuste järjekord ja aeg kronoloogiliselt esitatud ning osade lõikude puhul on toimumise aeg kirjas, osadel mitte. Nii teame teinekord juba ette sündmusi, aga see ei tee lugemist vähem põnevaks vaid pigem vastupidi.

Tehniliselt andeka poisina saadetakse Werner koolist peagi ära, abistama rindel partisanide raadiosaatjate leidmisel. Nähes pärast sõjakoledusi Viinis Rahvusooperi maja, mõtleb Werner: "... kui kummaliselt asjatu on maailmas valitseva vapustava ja kõikehõlmava ükskõiksuse juures ehitada oivalisi hooneid, teha muusikat, laulda laule, trükkida raamatuid täis värvilisi linde - oh neid inimeste soove! Milleks näha vaeva ja luua muusikat, kui vaikus ja tuul on nii palju suuremad. Milleks süüdata lambid kui pimedus need vältimatult lämmatab? /.../ Ooperimajad! Kuupealsed linnad! Naeruväärt. Neil kõigil oleks targem näod vastu kõnniteed langetada ja oodata poisse, kes kõnnivad läbi linna, ja veavad enda järel kelke, laibavirnad peal."

Temaatika tõttu võiks olla tegu lootusetusest läbi imbunud raamatuga, ent siin on valgust ja helgust, mis säilivad sõjakoledustest hoolimata. Miski, küllap just see nähtamatu valgus inimese sees, kannab teda siiski edasi ning ei luba loobuda inimlikkusest ja lootusest heale.

"Marie-Laure kujutleb elektromagnetlaineid /.../, mis ümber üksteise kaarduvad, täpselt nagu Etienne kunagi kirjeldas, ainult et nüüd on neid õhus risti-rästi tuhat korda rohkem kui onu eluajal - võib-olla koguni miljon korda rohkem. Tekstisõnumite valingud, mobiilkõnede, telesaadete, e-kirjade üleujutus, linna kohal ja selle all laiuvad tohutult suured kiududest ja traatidest koosnevad omavahel seotud võrgustikud, mis läbivad hooneid, kaarduvad üksteiseni metrootunnelites, hoonete katustel kõrguvate antennide vahel ja sidevõrke sisaldavates laternapostides.../.../ ..kõik need lendavad nähtamatutena Pariisi laotuse kohal, üle lahinguväljade ja haudade, üle Ardennide, üle Reini, üle Belgia ja Taani, üle nende lahinguarmidega ja lakkamatult muutuvate maastike, mida me nimetame rahvusteks. Ja kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võiks neid radu rännata? /.../ Et suured süstikutäied hingesid võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnakorvi ja kopsude, ning lipsavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu ja andmebaas, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas."

Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele * Ransom Riggs

 

Lugesin 3.- 5. jaanuar 2023

Jacob Magellan Portman ehk Jake on lapsepõlves oma vanaisalt kuulnud põnevaid lugusid tema lapsepõlve kohta ning omapäraste kaaslaste kohta, kellega vanaisa lastekodus koos oli. Selle kinnituseks on vanaisal olemas kummalised fotod. Veidike suuremana arvab ta, et vanaisa talle valetas, ent veel suuremaks kasvades mõistab, et tõde on ilmselt teistsugune kui ta arvas. Vanaisa on nimelt väikese poisina oma pere poolt kodust Poolamaalt ära saadetud ning pääsenud tõeliste koletiste käest, kes mõrvasid sõja ajal suure osa Poola juudi päritolu peredest. Vanaduspõlves tundub, nagu oleks vanaisa oma fantaasiamaailma tagasi kaldunud kuid kui Jacob leiab ta pärist hüsteerilist telefonikõnet surmavate haavadega koduaias lebamas, paistab tallegi, et ta näeb vanaisa maja juures metsas mingit koletislikku olendit.

Vanaisa viimased sõnad saavad ajendiks, mis sunnib Jacobit otsima selgitust mineviku kohta. Vihjed viivad ta koos linnuhuvilisest isaga väikesele Cairnholm'i saarele, kus olevat asunud lastekodu kuhu vanaisa väikese poisina sattus. Selle paiga asukate kohta ongi Jacob huvitavaid lugusid kuulnud ning pärast vanaisa surma on ta enda kätte saanud ka kirja lastekodu juhatajalt miss Peregrine'ilt, mis justnimelt Cairnholm'i saarele viitab. Kuid kohale jõudes leiab ta enda suureks pettumuseks eest vaid suure ja vana lagunenud maja. Vanaisa viimased sõnad kannustavad teda siiski asja edasi uurima ning muidugi ei jää seiklusedki tulemata...

Autor on loonud põneva ja usutavalt kirjeldatud paralleelmaailma. Seda tundma õppides hakkab Jake paremini mõistma oma vanaisa ning saab vastused mitmetele küsimustele. Tavaelu, mida ta on seni elanud, on olnud igav ning omamoodi painajalik kuid võimalus valida teistsugune elu pole ka lihtne otsus. Jake saab teada, et nii nagu tema vanaisal, on ka temal tegelikult olemas eriline võime...

Chilbury naiskoor * Jennyfer Ryan

 

Lugesin 23. detsember 2022 - 6. jaanuar 2023

Sõja tõttu otsustab kohalik vikaar lõpetada koori tegevuse, ent kui külla saabub maailmarändurist Prim, lepib too vikaariga kokku, et koor asub edaspidi tegutsema naiskoorina. Raamatu sündmustikku annavad edasi tegelaste päevaraamatud ja kirjad lähedastele.

Perekond Winthrop, kelle ümber mitmed sündmused hargnevad, koosneb türanlikust sõjaväelasest isast, tema hirmuvalitsuse all elavast abikaasast ning kahest tütrest. Poja on pere just kaotanud, ent samas oli tegu suhteliselt kiusliku tüübiga. Vanem tütar Venetia on peamiselt keskendunud suhetele - teda ihaldavad mitmed Chilbury noormehed, ent ta on otsustanud võita maalikunstnik Alastair Slateri südame. Noorem tütar Kitty palub Prim'ilt laulutunde ning imestab tema kodus eksootilisi esemeid nähes. Prim'il on tema küsimusele teiste kultuuride veidruse kohta päris tore vastus.

"Ei, hoopis vastupidi. Teised kultuurid panevad mind sageli mõtlema, et hoopis meie oleme imelikud."

Ka Prim'i kirjeldus nooruses malaaria tõttu kaotatud armsamast on puudutav: "... sellest ajast alates olen määratud elama mõlema, nii minu enda, kui ka mu liblikakoguja eest, ma ei ole üksi. Kõik see õpetas mulle, et sa pead elama oma elu. Ei tohi lasta kellelgi end takistada."

Prim suudab laulutundi tulnud Kittys äratada uutmoodi lähenemise laulmisele, nii et tüdruk laulab sügavalt enda seest, tundega. "Kui lõpetanud olin, tabas mind veider vaimustus, ma nagu oleksin olnud valge tuvisulg, mille tuulehoog kergelt ja kiiresti õhku kandis. Hiljem koju minnes hingasin sügavalt sisse karget kevadõhku ja tundsin korraga juubeldavat rõõmu, et elus olen."

Ka teistele suudab Prim muusikat kirjeldada kui midagi, mis neid raskest elust kõrgemale võib tõsta. "Muusika tõstab meid meie kehadest kõrgemale, eemale muredest ja tragöödiatest, aitab meil näha teist maailma, üldisemat pilti. Kõik need rütmid ja ilusad kooskõlade muutused, igaüks neist, paneb meid tundma elu suursugususe erinevaid külgi."

Külas on aga ka üks isik, kes tegeleb kahtlaste asjadega ning püüab teiste vahele tüli külvata, see on ämmaemandana töötav Edwina Paltry. Kuna Winthrop'ide pere kaotas oma pärija, ent pereema on peatselt uut last sünnitamas, ootab sõjaväelasest isa muidugi järgmist pärijat, ning on valmis kõike tegema, et see nii ka oleks... Ja Edwina Paltry on nõus teda selles aitama kui vaid tasu on küllaldane.

Oluline tegelane on proua Tilling, kes on Chilburysse jäänud üsna üksinda, pärast seda kui tema ainus poeg David on rindele lahkunud. Ta on küll aktiivne ja lööb kaasa kõiksuguses organiseerimises ning lisaks töötab samuti ämmaemandana, ent tunneb end siiski üksikuna. Nagu tema kiusamiseks, paigutatakse tema juurde elama kolonel Mallard, kes talle eriti ebaviisakas ja tuim tundub. Kolonel ise kirjeldab oma kirjades proua Tillingit kange naisena, kes ei näi kellegi ega millegiga rahul olevat. Kaks üksikut inmest, kes ei suuda oma üksindusest kaugemale näha, vähemalt esialgu.

Sõda toob Chilbury elanike ellu ootamatusi, nii häid kui ka halbu, ning sunnib neid senist elu ja suhtumisi ümber hindama. See, mis ühel hetkel võib näida kohutava väljavaatena, võib järgmisel hetkel tunduda ainsa lootusena, mis ellu valgust toob. Inimeste elud on haprad ning isegi väikeses külakeses ähvardab elanikke surmaoht. Kitty arutleb, mis juhtub siis, kui inimesed surevad. "Nende hinged võivad taevasse minna, kus ma nendega taas pärast oma surma kohtun (kuigi pole selge, kuidas nad sel ajal välja näevad). Nende kehad pannakse mulda, kus nad muutuvad vihmausside pidusöögiks. Nende mälestus elab edasi igaühes, kes neid tundis, justkui oleksime endale selle vastutuse võtnud neid kohates, ilma palumatagi. Nende essents jõuab universumisse, kus see värvib õhu oma toonidega, valgudes lõpuks koos teiste värvidega päikeseloojangusse, igas õhtupalvuses kõlab surnute marss."

Armastus - "väike tükike paradiisi selles kaootilises maailmas" - tundub sõja ajal isegi tugevamalt inimesi mõjutavat ning oma jõuga tabab ta nii noori kui vanu. Kitty'le, kes on kõrvuni armunud endast vanemasse Henrysse, seletab proua Tilling: "Täiskasvanu on väga raske olla. Me ei saa valida, kellesse armume või kes meisse armub. Ükskõik, mis sinu elus juhtub, tuleb sul meeles pidada, et sa ei saa seda muuta, mida keegi sinu vastu tunneb. Armastus on uskumatult veider tunne, ja sel võib olla väga vähe pistmist terve mõistusega. Mõnikord on see mugav ja kindlust sisendav nagu armsa sooja teki sisse pugemine, aga teinekord matab see sind täielikult enda alla ja sa lihtsalt oled võimetu end aitama."

Kõige rohkem aga toobki sõda inimestes välja jõudu ja sitkust, mida nad isegi endas ei arvanud olevat. Mõnest tagasihoidlikust ja silmapaistmatust naisest võib keerukates oludes saada keegi palju jõulisem ja suurem - keegi, kes söandab ka tõelistele türannidele vastu astuda. 

Ehkki stiili poolest ajaviiteromaan, on siin sõjaajast tingitud tõsidust ja mõtisklevust, samas pole traagikat paisutatud "üleelusuuruseks" ning pisarad ja naer on tasakaalus. Tegu on armsa ja südamliku raamatuga, mis näitab inimeste suurust ja ilu keeruliste aegade pöörises, kus iga päev võib olla küll viimane kuid samas ehk hoopiski uue elu esimene.