Chilbury naiskoor * Jennyfer Ryan

 

Lugesin 23. detsember 2022 - 6. jaanuar 2023

Sõja tõttu otsustab kohalik vikaar lõpetada koori tegevuse, ent kui külla saabub maailmarändurist Prim, lepib too vikaariga kokku, et koor asub edaspidi tegutsema naiskoorina. Raamatu sündmustikku annavad edasi tegelaste päevaraamatud ja kirjad lähedastele.

Perekond Winthrop, kelle ümber mitmed sündmused hargnevad, koosneb türanlikust sõjaväelasest isast, tema hirmuvalitsuse all elavast abikaasast ning kahest tütrest. Poja on pere just kaotanud, ent samas oli tegu suhteliselt kiusliku tüübiga. Vanem tütar Venetia on peamiselt keskendunud suhetele - teda ihaldavad mitmed Chilbury noormehed, ent ta on otsustanud võita maalikunstnik Alastair Slateri südame. Noorem tütar Kitty palub Prim'ilt laulutunde ning imestab tema kodus eksootilisi esemeid nähes. Prim'il on tema küsimusele teiste kultuuride veidruse kohta päris tore vastus.

"Ei, hoopis vastupidi. Teised kultuurid panevad mind sageli mõtlema, et hoopis meie oleme imelikud."

Ka Prim'i kirjeldus nooruses malaaria tõttu kaotatud armsamast on puudutav: "... sellest ajast alates olen määratud elama mõlema, nii minu enda, kui ka mu liblikakoguja eest, ma ei ole üksi. Kõik see õpetas mulle, et sa pead elama oma elu. Ei tohi lasta kellelgi end takistada."

Prim suudab laulutundi tulnud Kittys äratada uutmoodi lähenemise laulmisele, nii et tüdruk laulab sügavalt enda seest, tundega. "Kui lõpetanud olin, tabas mind veider vaimustus, ma nagu oleksin olnud valge tuvisulg, mille tuulehoog kergelt ja kiiresti õhku kandis. Hiljem koju minnes hingasin sügavalt sisse karget kevadõhku ja tundsin korraga juubeldavat rõõmu, et elus olen."

Ka teistele suudab Prim muusikat kirjeldada kui midagi, mis neid raskest elust kõrgemale võib tõsta. "Muusika tõstab meid meie kehadest kõrgemale, eemale muredest ja tragöödiatest, aitab meil näha teist maailma, üldisemat pilti. Kõik need rütmid ja ilusad kooskõlade muutused, igaüks neist, paneb meid tundma elu suursugususe erinevaid külgi."

Külas on aga ka üks isik, kes tegeleb kahtlaste asjadega ning püüab teiste vahele tüli külvata, see on ämmaemandana töötav Edwina Paltry. Kuna Winthrop'ide pere kaotas oma pärija, ent pereema on peatselt uut last sünnitamas, ootab sõjaväelasest isa muidugi järgmist pärijat, ning on valmis kõike tegema, et see nii ka oleks... Ja Edwina Paltry on nõus teda selles aitama kui vaid tasu on küllaldane.

Oluline tegelane on proua Tilling, kes on Chilburysse jäänud üsna üksinda, pärast seda kui tema ainus poeg David on rindele lahkunud. Ta on küll aktiivne ja lööb kaasa kõiksuguses organiseerimises ning lisaks töötab samuti ämmaemandana, ent tunneb end siiski üksikuna. Nagu tema kiusamiseks, paigutatakse tema juurde elama kolonel Mallard, kes talle eriti ebaviisakas ja tuim tundub. Kolonel ise kirjeldab oma kirjades proua Tillingit kange naisena, kes ei näi kellegi ega millegiga rahul olevat. Kaks üksikut inmest, kes ei suuda oma üksindusest kaugemale näha, vähemalt esialgu.

Sõda toob Chilbury elanike ellu ootamatusi, nii häid kui ka halbu, ning sunnib neid senist elu ja suhtumisi ümber hindama. See, mis ühel hetkel võib näida kohutava väljavaatena, võib järgmisel hetkel tunduda ainsa lootusena, mis ellu valgust toob. Inimeste elud on haprad ning isegi väikeses külakeses ähvardab elanikke surmaoht. Kitty arutleb, mis juhtub siis, kui inimesed surevad. "Nende hinged võivad taevasse minna, kus ma nendega taas pärast oma surma kohtun (kuigi pole selge, kuidas nad sel ajal välja näevad). Nende kehad pannakse mulda, kus nad muutuvad vihmausside pidusöögiks. Nende mälestus elab edasi igaühes, kes neid tundis, justkui oleksime endale selle vastutuse võtnud neid kohates, ilma palumatagi. Nende essents jõuab universumisse, kus see värvib õhu oma toonidega, valgudes lõpuks koos teiste värvidega päikeseloojangusse, igas õhtupalvuses kõlab surnute marss."

Armastus - "väike tükike paradiisi selles kaootilises maailmas" - tundub sõja ajal isegi tugevamalt inimesi mõjutavat ning oma jõuga tabab ta nii noori kui vanu. Kitty'le, kes on kõrvuni armunud endast vanemasse Henrysse, seletab proua Tilling: "Täiskasvanu on väga raske olla. Me ei saa valida, kellesse armume või kes meisse armub. Ükskõik, mis sinu elus juhtub, tuleb sul meeles pidada, et sa ei saa seda muuta, mida keegi sinu vastu tunneb. Armastus on uskumatult veider tunne, ja sel võib olla väga vähe pistmist terve mõistusega. Mõnikord on see mugav ja kindlust sisendav nagu armsa sooja teki sisse pugemine, aga teinekord matab see sind täielikult enda alla ja sa lihtsalt oled võimetu end aitama."

Kõige rohkem aga toobki sõda inimestes välja jõudu ja sitkust, mida nad isegi endas ei arvanud olevat. Mõnest tagasihoidlikust ja silmapaistmatust naisest võib keerukates oludes saada keegi palju jõulisem ja suurem - keegi, kes söandab ka tõelistele türannidele vastu astuda. 

Ehkki stiili poolest ajaviiteromaan, on siin sõjaajast tingitud tõsidust ja mõtisklevust, samas pole traagikat paisutatud "üleelusuuruseks" ning pisarad ja naer on tasakaalus. Tegu on armsa ja südamliku raamatuga, mis näitab inimeste suurust ja ilu keeruliste aegade pöörises, kus iga päev võib olla küll viimane kuid samas ehk hoopiski uue elu esimene.