Läänerindel muutusteta * Erich Maria Remarque

Lugesin 29. oktoober - 29. november 2023

"... Kantorekke on ju tuhandeid ja nad kõik olid veendunud, et nad just niimoodi, neile mugaval viisl, oma parima annavad.

Meie silmis aga seisnes just selles nende pankrot.

Nad pidanuks meile, kaheksateistkümneaastastele, olema vahendajad ja juhendajad astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Vahetevahel naersime nende üle ja mängisime neile nii mõnegi süütu vingerpussi, ent põhiliselt uskusime neid. Autoriteedi mõistega, mille kandjaks nad olid, seostus meie mõtetes suurem arusaamine ja humaansem teadmine. Kuid esimene surnu, keda nägime, lõi selle veendumuse pihuks ja põrmuks. Me tõdesime, et meie põlvkond on ausam kui nende; nad olid meist ees üksnes fraaside ja oskuste poolest. Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maaimlavaade, mida nad meile olid õpetanud. 

Sel ajal, kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid, nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal, kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meei juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse - kõik need väljendid olid neil ju nii kergesti käepärast -, meie armastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda - ja igaüks meist pidi ise sellest jagu saama. /.../

"Me olevat raudne noorsugu." /.../ Jah, nii nad mõtlevad, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."

Kõik see silmale nähtamatu valgus * Anthony Doerr

 

Lugesin 26. jaanuaril 2023

Zollvereinis asuvas laste varjupaigas elab üks poiss koos oma õega. See on Werner, kes on hea tehnilise taibu ning kuldsete kätega ning soovib maailmast ja tema imedest aina rohkem teada saada. Poiss suudab äravisatud asjadest luua uusi ning ühel hetkel saab ta kokku pandud väikese raadio, mis kõigile varjupaiga elanikele rõõmu pakub. Vaesusest hoolimata pole varjupaik trööstitu - seda peab kuldse südamega naine, kes lastest väga hoolib. Werneri saatuseks näib paraku olevat samuti kaevandustes töötada - just seal, kus suri tema ja ta õe Jutta isa. Ent poisi nutikust märgatakse ning ta saadetakse õppima Schulpforta nimelisse kohta, mis valmistab ette noori sõjamehi Hitleri teenistusse. Werner õpib palju uut, ent näeb samas palju julmust, mis teda mõtlema ja kahtlema paneb. Ta tunneb puudust oma sirgjoonelisest õest, kelle kirjad üha tsenseeritumalt poisini jõuavad.

Pariisis kasvab samal ajal üles Marie-Laure, kes 6-aastaselt pimedaks jääb. Tüdruku hoolitsev ja nutikas lukksepast isa aitab tal tasapisi õppida iseseisvamalt liikuma - nimelt meisterdades talle miniatuurse linna maketi ning lastes tüdrukul iga päev temaga Pariisi Muuseumi kaasa tulla, kus Marie tutvub maailma imeliste olenditega.

Autor suudab panna meid vaatama ümberkaudset Marie-Laure'i silmadega - tüdruk näeb asju ja inimesi erinevates värvides, tema maailm pole pime, ehkki teised seda arvata võivad. Kuid ellu, mida tüdruku isa püüab teha võimalikult turvaliseks ja arusaadavaks, jõuab sõda, mille tõttu nad peavad Pariisist põgenema. Nii jõuavad isa ja tütar kummalise ent südamliku vanaonu Etienne LeBlanc'i  ja tema majapidajanna madame Manec'i juurde. Vanaonu maja asub mereäärses Saint-Malo linnakeses, mis koos oma elanikega kahjuks samuti ei jää sõjast puutumata. Sündmuste käiku puutub lisaks üks maagiline vääriskivi, mis näib külvavat halba saatust ning ebaõnne kuid ometigi otsivad ja ihkavad inimesed ikkagi seda enda valdusesse saada. 

Raamatus ei ole sündmuste järjekord ja aeg kronoloogiliselt esitatud ning osade lõikude puhul on toimumise aeg kirjas, osadel mitte. Nii teame teinekord juba ette sündmusi, aga see ei tee lugemist vähem põnevaks vaid pigem vastupidi.

Tehniliselt andeka poisina saadetakse Werner koolist peagi ära, abistama rindel partisanide raadiosaatjate leidmisel. Nähes pärast sõjakoledusi Viinis Rahvusooperi maja, mõtleb Werner: "... kui kummaliselt asjatu on maailmas valitseva vapustava ja kõikehõlmava ükskõiksuse juures ehitada oivalisi hooneid, teha muusikat, laulda laule, trükkida raamatuid täis värvilisi linde - oh neid inimeste soove! Milleks näha vaeva ja luua muusikat, kui vaikus ja tuul on nii palju suuremad. Milleks süüdata lambid kui pimedus need vältimatult lämmatab? /.../ Ooperimajad! Kuupealsed linnad! Naeruväärt. Neil kõigil oleks targem näod vastu kõnniteed langetada ja oodata poisse, kes kõnnivad läbi linna, ja veavad enda järel kelke, laibavirnad peal."

Temaatika tõttu võiks olla tegu lootusetusest läbi imbunud raamatuga, ent siin on valgust ja helgust, mis säilivad sõjakoledustest hoolimata. Miski, küllap just see nähtamatu valgus inimese sees, kannab teda siiski edasi ning ei luba loobuda inimlikkusest ja lootusest heale.

"Marie-Laure kujutleb elektromagnetlaineid /.../, mis ümber üksteise kaarduvad, täpselt nagu Etienne kunagi kirjeldas, ainult et nüüd on neid õhus risti-rästi tuhat korda rohkem kui onu eluajal - võib-olla koguni miljon korda rohkem. Tekstisõnumite valingud, mobiilkõnede, telesaadete, e-kirjade üleujutus, linna kohal ja selle all laiuvad tohutult suured kiududest ja traatidest koosnevad omavahel seotud võrgustikud, mis läbivad hooneid, kaarduvad üksteiseni metrootunnelites, hoonete katustel kõrguvate antennide vahel ja sidevõrke sisaldavates laternapostides.../.../ ..kõik need lendavad nähtamatutena Pariisi laotuse kohal, üle lahinguväljade ja haudade, üle Ardennide, üle Reini, üle Belgia ja Taani, üle nende lahinguarmidega ja lakkamatult muutuvate maastike, mida me nimetame rahvusteks. Ja kas on siis nii raske uskuda, et hingedki võiks neid radu rännata? /.../ Et suured süstikutäied hingesid võiksid ringi lennata, küll tuhmunud, aga ometi kuuldavad, kui hoolega kõrvu kikitada? Nad heljuvad korstnate kohal, sõeluvad kõnniteedel, lipsavad läbi su jaki, särgi, rinnakorvi ja kopsude, ning lipsavad teisel pool välja, ning õhk on kui raamatukogu ja andmebaas, mis kätkeb endas iga elatud elu, iga lausutud lauset, iga edastatud sõna selles veel vastu kaikumas."

Miks me varastasime auto * Wolfgang Herrndorf

 

Lugesin 27. augustil 2022

Maik Klingenberg on Berliinis elav Hageciuse Gümnaasiumi kaheksanda klassi õpilane, kes tunneb, et ta on täiesti igav ja tähelepandamatu. Ka tema perekondlik taust on keerukas kuna Maik'i ema kannatab alkoholismi all ning isal on äris väga rasked ajad. Kui Maik armub oma klassi kaunitarisse, Tatjana Cosic'isse, on ta väga pettunud, et tüdruk ei kutsu teda oma sünnipäevapeole, mis toimub suvevaheaja alguses, ehkki sinna on oodatud peaaegu kõik ülejäänud klassikaaslased. Pealegi on Maik tüdruku sünnipäevaks tõsiselt valmistunud, joonistades talle kolm kuud hoolikalt ümber Tatjana lemmiklaulja fotot.

Juhtub aga nii, et poisi jaoks väga masendavalt alanud suvi saab hoopis teise kulgemise. Maik sattub suvevaheaja alguses kokku enda klassi tulnud vene päritolu Andrei Tshihhatshov'iga ning edasi pole enam miski tavapärane. Maiki ja Tshiki seiklused on kirjutatud humoorikas võtmes ning keerdkäikudest hoolimata nii ladusalt, et raamatu lugemine kulgeb linnutiivul.

Silber * Esimene unenägude raamat * Kerstin Gier

 

Lugesin 8.-9. august 2022

Sümpaatne peategelane Liv, täisnimega Olivia Gertrude Silber, kolib koos oma ema, õe, koera ning majapidajanna Lottie'ga Londonisse, kus neid ootab uus kool ning oma maja. Kuid tüdrukute üllatuseks ja pahameeleks lähevad asjad hoopis teist rada kuna ema on kohtunud mehega nimega Ernest Spencer ning kõiki nende lähikondseid ootavad ees muutused. Aga nagu sellest veel vähe oleks, hakkab Liv nägema järjest kummalisemaid unenägusid, millest mitmed tunduvad ülimalt realistlikud.

Üllatusi on ka koolis kuid Frognali Akadeemia on Liv'i jaoks siiski palju rahulikum ja mõnusam koht kui mitmed varasemad haridusasutused, kus nad õde Miaga on käima pidanud. Nimelt tänu sellele, et tüdrukute vanemad (nüüdseks küll lahutatud) on kirjandusprofessorist ema Ann Matthews ning insenerist isa, on noored pidanud maailmas väga palju ringi rändama ning pole saanud end kusagile päriselt sisse seada.

Tohutu üllatusena tuleb mõlema perekonna noortele, et Ernest ja Ann on otsustanud kiirelt tegutseda ning mõlemad pered ühe katuse alla tuua. Sellest teatab kogu seltskonnale Ernest:

"Ernest köhatas ja hakkas otsast peale. Seekord ta enam ei kokutanud, see-eest kõlas see nii, nagu esineks ta Euroopa Kohtu majanduskomisjoni ees. "Ann ja mina otsustasime, et maamajaga toimunud fiasko oli fortuuna märk ja et me konsolideerime oma suhte ja dispenseerime elamisega seotud probleemi seeläbi, et me teatud mõttes... fusioneerume.""

Muutustega pole sugugi rahul ka Ernesti lapsed - kaksikud Grayson ja Florence. Kuid üsna pea satubki Liv unenäos kokku oma uue kasuvenna Grayson'i ning tema sõprade Jasperi, Henry ning Arthuriga. Siitpeale hakkab Liv'i elu nii unes kui ilmsi järjest kummalisemaks muutuma ning ta hakkab tõsiselt kaalutlema, kui palju siis ikkagi võib unenägusid uskuda. Sellele mõeldes leiab ta ühe Rilke luuletuse, mis tema jaoks olukorda hästi kirjeldab.

Ja kui nad ütlevad, et elu on unenägu: siis see pole ta mitte;
ei, mitte ainult unenägu. Unenägu on tükike elust.
Üks segane tükk, kus näivus
ja tegelikkus kisklevad ja siis kokku põimuvad. /.../

Raamatul on tore kujundus ning sündmusi on käsitletud mõnusa huumoriga, tegelased on vahvad ning jällegi on tegu, et lugemist käest ära panna. Õnneks on selles sarjas kaks raamatut veel ning need ka kenasti eesti keelde tõlgitud!