Hammas ja küüs * Ian Rankin

 

Lugesin 10.-17. mai 2022

Edinburghis tegutsev inspektor John Rebus kamandatakse Londonisse appi Huntmeheks nimetatud sarimõrvarit tabama. Ka just Rebuse saabumise õhtul leitakse järjekordne ohver, keda on jõhkralt rünnatud ning erilise tundemärgina leitakse ohvrite kõhult hammustusjäljed. Tegelikkuses on mõrvar oma nime saanud Wolf Street'i nimelise tänava järgi, millelt leiti esimene ohver.

Rebust ei võeta vastu just rõõmuhõisetega, ent tema ning uurija George Flight'i vahele tekib siiski teatav üksteisemõistmine. Kehvem lugu on mõne teisega, kes igal moel oma halba suhtumist välja näitab. Esialgu tundubki, et uurimises pole õieti millestki kinni võtta. Kuid Rebus tabab vaistlikult, kuidas võiks saada tapjat end rohkem paljastama ja need võtted ei  meeldi Londoni tegijatele sugugi. Asja teeb mõnes mõttes keerulisemaks ka uurimisseltskonda sisse imbuv psühholoog, kes juhtub olema kaunis naine.

Meisterlikult kirjutatud ja lugejat haardes hoidev lugu, mis kinnitab meile, et inimese hingehaavad, eripärad, vägivaldsus - selle juured on ikkagi tihtipeale lapsepõlves ning need võivad viia tõsiste sündmusteni. 

Ahjaa, KSKP - üks hea mugav väljend frustratsiooni vähendamiseks - on siin Rebusel õige tihti kasutuses (see tuleb üsna lihtsasti pähe kui on mingi ärritav olukord). Kuigi Rebus tunneb end algul Londonis ebamugavalt, otsustab ta kohe, et saab sellega hakkama. Siiski mõtleb ta tõsiseid mõtteid kui Flight teda rongijaama sõidutab...

"Niisiis sõidutas Flight ta King's Crossi jaama. Sõidutas ta sinna piki tänavaid, mis polnud sugugi nii väga erinevad mis tahes teise linna tänavatest. Iidsed ja tänapäevased tänavad, millest õhkus kadedust ja põnevust. Ja kurjust. Ehk küll mitte palju kurjust. Kuid piisavalt. Kurjus oli lõppude lõpuks suuresti konstant. Rebus tänas jumalat, et see nii väheseid elusid puudutas. Ta tänas jumalat, et tema pere ja sõbrad olid kaitstud. Ja ta tänas jumalat, et saab koju sõita.
"Millest sa mõtled?" küsis Flight, kui nad järjekordse valgusfoori taga igavlesid.
"Mitte millestki," vastas Rebus."

Inspektor Rebuse romaanide järjekord

Ian Rankin, 2007

See on nüüd natuke nagu naljalugu, aga siit tuleb Ian Rankini kirjutatud inspektor Rebuse romaanide järjekord, paraku ilmselt mitmed pealkirjad on seni väga kummalised, kuni ma neile õiged nimed leian... ja küllap ma aegamööda seda teen, kuigi vist mitte väga kiiresti... Õnneks paistab, et vähemalt inglisekeelsed originaalpealkirjad leiab kenast alljärgnevalt Wikipedia lingilt.

Rankini kodulehe leiab siit. Ja Wikipedia leht on siin.

Romaanid

1. Sõlmed ja ristid / Knots and Crosses (1987)
2. Peitus (1991)
3. Hammas ja küüs / Tooth & Nail (algne pealkiri Huntmees) (1992)
4. Strip Jack (1992)
5. Väike must raamat (1993)
6. Põhjusi otsides / Mortal Causes (1994) 
7. Las veritseb (1996)
8. Must ja sinine (1997)
9. Rippuv aed (1998)
10. Surnud hinged (1999)
11. Seadke pimedusse (2000)
12. Falls (2001)
13. Ülestõusmise mehed (2002)
14. Vere küsimus (2003)
15. Lihaturg Sule (avaldatud USA-s kui Fleshmarket Alley) (2004)
16. Surnute nimetamine (2006)
17. Väljuge muusikast (2007)
18. Seisab teise mehe hauas (2012)
19. Varjupiibli pühad (2013)
20. Beat läheb edasi: täielikud Rebuse lühilood (2014)
21. Isegi koerad looduses (2015)
22. Pigem olla kurat (2016)
23. Valede majas (2018)
24. Laul pimedateks aegadeks (2020)

Jørn Lier Horst - DREGS

 

23.-30. jaanuar 2021

Tükk aega ei saanud ma nagu õieti aru, mis raamatu kaanepildil on... aga kogu seekordne lugu ongi selline, hiilivalt õõvastav. Sain raamatu loetud vist juba jaanuaris, ent postitus on veninud. Tavaliselt juhtub ikka nii, et olen kaasahaaravate raamatute puhul sellises hoos, et kukun juba järgmist raamatut lugema ning siis on eelmisest järjest raskem kirjutada...

Rannalt leitakse üksik spordijalanõu ning lähemal vaatlusel selgub, et selles on ka jala jäänused. Kui algselt loodetakse, et ehk on läheduses aset leidnud mõni paadiõnnetus, kaob see lootus järgmiste leidude väljailmumisel, või pigem siis... väljaujumisel. 

Uurimine näitab, et tegelikult on viimase aasta jooksul kaduma jäänud päris mitmeid inimesi, kelle kadumise puhul pole põhjalikumat info kogumist toimunud. Niidid, mis hakkavad hargnema, on algselt üsna seosetud, ent head uurijad ei jäta muidugi mõista midagi kahtlast kahe silma vahele ning nii hakkab leiduma järjest uusi juhtlõngu. Inspektor Wistingu liini kõrval jookseb jälle kord tema tütre Line lugu, kes on otsustanud intervjueerida vanglas karistust kandnuid, et mõtiskleda vanglakaristuse kasulikkuse või kahjulikkuse üle.

Kui peaks ise tõlkima, oleks juba peakirjaga ("Dregs") raskusi. Ka loo sees kordub sõna minu arvates mitmes kohas ning mitte alati täpselt sama tähendusega. See võiks olla jäänused, põhjakiht (ka näiteks siis ühiskonna põhjakiht), kohvipõhi, setted vms. 

Tegin just ka endale Goodreads konto ning sattus nii, et selle raamatu kohta tuli esimene postitus: https://www.goodreads.com/review/show/3929199395

JAHIPENID - Jørn Lier Horst

 

Politseiinspektor Wistingu sarja raamatutega olen tuttav mõned aastad ning alguses ei arvanud ma, et nad võiksid sõltuvust tekitada. Ostsin mõned, lugesin läbi ning kinkisin edasi, nüüd on aga kahju, et ei saa neid kohe kui tahtmine tekib, omaenda riiulist võtta. 

Kõige rohkem sõltuvust tekitav ilmselt ongi see, et Jørn Lier Horst suudab oma peategelase kirjutada väga sümpaatseks, näidates nii tema mõtteid kui ka pereelu, sukeldumata neisse siiski ülearu, nagu austades lugeja aega ja tähelepanu. Kusagil pole selliseid kirjeldusi, mis näiksid kohatäitena. Mõtted ja juhtumused, mis alguses võib-olla näivad juhuslikud, põimuvad tavaliselt alati kuidagi raamatu sündmustega ja võivad aidata jõuda lõpplahenduseni. 

Mitmes raamatus kerkib üles, miks politseiinspektor seda rasket tööd teeb, tuues sageli ohvriks kogu oma aja ja energia. Kuigi William Wisting otsib õiglust ning püüab leida üles need, kes kuritegudega on toime tulnud, ei ole tema olekus viha või agressiivset hukkamõistu. Ta püüab aru saada ka kurjategijatest. 

"Oma töös uurijana oli ta rääkinud paljude inimestega, kes olid korda saatnud tõsiseid kuritegusid. Olnud neile lähedal ja lasknud neil rääkida, mida nad teinud olid. Need teadmised ja arusaamine, mis see talle andnud oli, oli ka paljastanud palju selle kohta, mida tähendas olla inimene, Ta oli avastanud, et kõik inimesed kardavad sügaval sisimas üksi jääda. Kardavad üksindust. Kõigil oli vajadus, et neid kuulataks."

"Jahipenid" on kindlasti sünge selles uuritavate kuritegude poolest kuid autor ei rõhuta seda süngust. Soojust lisavad Wistingu ja tema tütre Line usalduslikud suhted ning raamat on mõnusalt loetav. Esile kerkib esile üks vana juhtum, millele omakorda järgneb sellele sarnanev uus sündmus - noore neiu kadumine. Lugeja, kes on mõistagi Wistingu poolt, saab siin kõvasti põnevil olla, sest selle asemel, et sümpaatne politseiinspektor saaks rahulikult keskenduda uuele juhtumile, süüdistatakse hoopiski teda ennast. Nimelt paistab, et vana juhtumi uurimisel on tehtud vigu, mis lubavad ammu toimunud kuriteos süüdi mõistetud mehel nüüd omakorda politsei peale kaebus esitada... Autor suudab jällegi näidata Wistingu süüdistusega kaasnevaid tundeid ja mõtteid väga ehedalt ja nii on raamatu algust võib-olla raske lugeda. Ent nagu ikka, hakkavad asjad tasapisi arenema ning põnev lugu haarab kiirelt kaasa!

Duncan Kincaid ja Gemma James - sari DEBORAH CROMBIE sulest

Sedakorda postitus, kus esialgu ühegi raamatu lugemise kohta veel kirjeldust pole... Aga hea kui mul on väike ülevaade, seega järgneb link Deborah Crombie raamatutega:

https://mysterysequels.com/deborah-crombie-books-in-order

Kõiki, mis Eestist on olnud kättesaadavad, olen lugenud, ostnud või ära kinkinud. Sealhulgas ka üks inglisekeelne osa, "No Mark Upon Her". Nüüd tellisin juurde 6 raamatut, saab näha, kuidas nende seisukord on. Terve kogu omamise plaanis oleks siis veel kümmekond raamatut tellida. Saab aga näha kui hästi mul inglisekeelsete variantide lugemisega läheb. Seni olen lugenud ainult ühe, ent see oli üsnagi hästi loetav, hoolimata spetsiifilisematest terminitest.

Duncan Kincaid & Gemma James Series

---

1. A Share in Death (Duncan Kincaid #1), 1993   -   Surmaosak, 2013, Varrak, Juhan Habicht
2. All Shall Be Well (Duncan Kincaid #2), 1994   - Kõik saab korda, 2013, Varrak, t. Anne Kahk
3. Leave the Grave Green (Duncan Kincaid #3), 1996
4. Mourn Not Your Dead (Duncan Kincaid #4), 1997  -   Ärge leinake oma surnuid, 2014, Varrak, t. Peeter Villmann
5. Dreaming of the Bones (Duncan Kincaid #5), 1997
6. Kissed a Sad Goodbye (Duncan Kincaid #6), 1999
7. A Finer End (Duncan Kincaid #7), 2001   -   tellitud 27.01.2021
8. And Justice There is None (Duncan Kincaid #8), 2002   -   
9. Now May You Weep (Duncan Kincaid #9), 2004
10. In a Dark House (Duncan Kincaid #10), 2005
11. Water Like a Stone (Duncan Kincaid #11), 2007   -   tellitud 27.01.2021
12. Where Memories Lie (Duncan Kincaid #12), 2008   -   tellitud 27.01.2021
13. Necessary as Blood (Duncan Kincaid #13), 2009   -   tellitud 27.01.2021
14. Nocturne (Duncan Kinkaid #13.5), 2012 (short ebook)
15. No Mark upon Her (Duncan Kincaid #14), 2011   -   olemas
16. The Sound of Broken Glass (Duncan Kincaid #15), 2013   -   tellitud 27.01.2021
17. To Dwell in Darkness (Duncan Kincaid #16), 2014   -   tellitud 27.01.2021
18. Garden of Lamentations (Duncan Kincaid #17), 2017
19. A Bitter Feast (Duncan Kincaid #18), 2019
20. A Kiling of Innocents (2023)

Väike täiendus 8. veebruaril - nüüdseks on kõik 27. jaanuaril tellitud raamatud kohale jõudnud - viimane oleks muidu jõudnud juba 5. veebruaril, ent kuna mind polnud siis sobival hetkel kodus, sain selle täna DHLi automaadist kätte... Koos postikuludega tuli iga raamatu hinnaks umbes 11 eurot, aga selline DHLiga suhtlemise tihedus oli muidugi üllatav. Lootsin ise mingil müstilisel kombel, et kui saan valida kõik raamatud enam-vähem sama kohaletoimetamise ajaga, siis panevad nad mingid saadetised kusagil kokku. Kuid ikkagi tulid peaaegu kõik raamatud ükshaaval, kasvõi poolepäevase vahega...

Ja kuna tahtsin ikkagi võimalikult soodsama hinnaga versioone saada siis ei jälginud ka raamatute formaati jms, nii et mulle saabus parajalt kirju seltskond... Kaks tükki pigem taskuversioonid, kolm sellised normaalsed ning üks sutsu suurem kõvakaaneline...

TALVEKS SULETUD - Jørn Lier Horst

 

 

Eesti lugeja saab sarja kuuluvaid raamatuid vahel lugeda üsna suvalises järjekorras. Tagantjärele ei mäletagi, millist sarja raamatutest ma esimesena lugesin (ning nüüd võiks ka juba uuesti lugeda)... Igal juhul olid esimeste hulgas "Salatuba", "Koopamees" ning seejärel tulid juba "Katariina kood" ning koos Engeriga kirjutatud "Nullpunkt". Veidi aega tagasi hankisin "Jahipenid" ning siis tuli äkki hoog peale ning tellisin mitu raamatut juurde, lõppeks otsustasin, et tuleb siiski Wistingu lugusid ka inglise keeles lugeda kuivõrd eestikeelseid tõlkeid veel tehtud pole...

Niisiis on selles raamatus (nagu ka alapealkiri ütleb) tegu järjekordse politseiinspektor William Wistingu looga. Inspektor Wisting on juba kogenud uurija, ent see pole vähendanud tema heatahtlikkust ning usku inimestesse. Tal on lesk, kellel on kaks täiskasvanud last - Line ja Thomas. Kuna tütar Line on ajakirjanikuna sageli krimiuudistele keskendunud, juhtub sageli nii, et isa ja tütre uuringud kulgevad paralleelselt ning ristuvad lõpuks, varem või hiljem. Wistingul on ka elukaaslane, Suzanne, kellega nad on mõned aastad koos olnud.

Üks Wistingu mõtisklus raamatust:

"... Ta mõtles, et elu oli kõige parem siis, kui ta tegeles millegagi, millel tundis olevat tähtsust. Kui ta sai mõtetel ja tegudel lasta koostööd teha, teades, et kogu selle töö tulemusel miski muutub. See andis talle usku, et see, mida ta tegi, aitab maailma paremaks muuta."

Lugedes kunagi kellegi kommentaare selle raamatu kohta sain aru, et ehkki mul on selle sarja suhtes omad ootused, pole mul selle suhtes nõudmisi. Võib-olla on olnud hea, et ma pole neid lugusid lugenud liiga lähestikku läbi ning pole tekkinud mingit eelarvamust, kuidas ja kui kiiresti minu arvates peaks sündmustik kulgema või mida üks või teine tegelane peaks tegema. Kuna Jørn Lier Horst on ise asjatundja siis paratamatult tahaks uskuda, et just nii võiks mõni lugu kulgeda ka päriselus. Iga lugu oma kiiruse, sündmuste ning isa-tütre liini vaheldumise mõttes erinevalt. Elu ju ongi selline, mitte süstemaatiline, ühest kindlast punktist teise ja kolmandasse ainiti sarnaselt kulgev jada. 

Selles loos saab kõik alguse suvilatesse sissemurdmistest, ent üsna kohe on näha, et lugu on kõvasti tõsisem. Nimelt leitakse ühest suvilast mõrvatud mees, mustas maskis. Ent see on alles algus. Eestlase jaoks on võib-olla mõneti mõtlemapanev seekordse juurdluse seotus Leedust pärit jõuguga, keda uurija Wisting suudab lõpuks näha ikkagi rohkem inimestena kui kurjategijatena. Ehkki Wistingu tütar Line on selle juhtumi ajal puhkusel, mängib ta ka selles raamatus oma osa, mis kulgeb juurdlusele palju lähemal kui tema isa seda sooviks. Line jaoks toimuvad juurdluse kulgemise ajal olulised muutused ka isiklikus elus, kus ta püüab oma elukaaslase Tommy suhtes selgusele jõuda.

Endiselt areneb kõik selles loos peamiselt tasahilju aga ka kiiremat ja plahvatuslikumat tegevust leidub ka. Mulle see stiil meeldib. Ikka tasa ja targu, läbimõeldult, aga kui vaja, siis ka kiirelt reageerides. Ainuke viga on, et raamat kipub liiga kiirelt otsa saama!