Eesti lugeja saab sarja kuuluvaid raamatuid vahel lugeda üsna suvalises järjekorras. Tagantjärele ei mäletagi, millist sarja raamatutest ma esimesena lugesin (ning nüüd võiks ka juba uuesti lugeda)... Igal juhul olid esimeste hulgas "Salatuba", "Koopamees" ning seejärel tulid juba "Katariina kood" ning koos Engeriga kirjutatud "Nullpunkt". Veidi aega tagasi hankisin "Jahipenid" ning siis tuli äkki hoog peale ning tellisin mitu raamatut juurde, lõppeks otsustasin, et tuleb siiski Wistingu lugusid ka inglise keeles lugeda kuivõrd eestikeelseid tõlkeid veel tehtud pole...
Niisiis on selles raamatus (nagu ka alapealkiri ütleb) tegu järjekordse politseiinspektor William Wistingu looga. Inspektor Wisting on juba kogenud uurija, ent see pole vähendanud tema heatahtlikkust ning usku inimestesse. Tal on lesk, kellel on kaks täiskasvanud last - Line ja Thomas. Kuna tütar Line on ajakirjanikuna sageli krimiuudistele keskendunud, juhtub sageli nii, et isa ja tütre uuringud kulgevad paralleelselt ning ristuvad lõpuks, varem või hiljem. Wistingul on ka elukaaslane, Suzanne, kellega nad on mõned aastad koos olnud.
Üks Wistingu mõtisklus raamatust:
"... Ta mõtles, et elu oli kõige parem siis, kui ta tegeles millegagi, millel tundis olevat tähtsust. Kui ta sai mõtetel ja tegudel lasta koostööd teha, teades, et kogu selle töö tulemusel miski muutub. See andis talle usku, et see, mida ta tegi, aitab maailma paremaks muuta."
Lugedes kunagi kellegi kommentaare selle raamatu kohta sain aru, et ehkki mul on selle sarja suhtes omad ootused, pole mul selle suhtes nõudmisi. Võib-olla on olnud hea, et ma pole neid lugusid lugenud liiga lähestikku läbi ning pole tekkinud mingit eelarvamust, kuidas ja kui kiiresti minu arvates peaks sündmustik kulgema või mida üks või teine tegelane peaks tegema. Kuna Jørn Lier Horst on ise asjatundja siis paratamatult tahaks uskuda, et just nii võiks mõni lugu kulgeda ka päriselus. Iga lugu oma kiiruse, sündmuste ning isa-tütre liini vaheldumise mõttes erinevalt. Elu ju ongi selline, mitte süstemaatiline, ühest kindlast punktist teise ja kolmandasse ainiti sarnaselt kulgev jada.
Selles loos saab kõik alguse suvilatesse sissemurdmistest, ent üsna kohe on näha, et lugu on kõvasti tõsisem. Nimelt leitakse ühest suvilast mõrvatud mees, mustas maskis. Ent see on alles algus. Eestlase jaoks on võib-olla mõneti mõtlemapanev seekordse juurdluse seotus Leedust pärit jõuguga, keda uurija Wisting suudab lõpuks näha ikkagi rohkem inimestena kui kurjategijatena. Ehkki Wistingu tütar Line on selle juhtumi ajal puhkusel, mängib ta ka selles raamatus oma osa, mis kulgeb juurdlusele palju lähemal kui tema isa seda sooviks. Line jaoks toimuvad juurdluse kulgemise ajal olulised muutused ka isiklikus elus, kus ta püüab oma elukaaslase Tommy suhtes selgusele jõuda.
Endiselt areneb kõik selles loos peamiselt tasahilju aga ka kiiremat ja plahvatuslikumat tegevust leidub ka. Mulle see stiil meeldib. Ikka tasa ja targu, läbimõeldult, aga kui vaja, siis ka kiirelt reageerides. Ainuke viga on, et raamat kipub liiga kiirelt otsa saama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar