Ebaõnn ja äpardused

 

Olen viimastel aastatel avastanud endas suure krimi- ja põnevuslugude fänni. Mulle endale oleks tundunud selline kirjeldus enda kohta varem üsnagi ebausutav, ent teatud tüüpi põnevaid raamatuid olen hakanud järjest rohkem nautima. Ongi isegi imelik, et ma pole varem lugenud veel ühtegi raamatut Jack Reacheriga peaosas. Aga teisest küljest pole see sugugi imelik, sest paljukest ma siis ikka neid erinevaid autoreid ja raamatuid olen jõudnud lugeda... rääkimata sellest, et ma need lugemised ka kusagile üles märgiksin.

Kohe-kohe tuleks mul postitada ka vahepealsetest lugemistest midagi. Nimelt võiksin väita, et muuhulgas Jorn Lier Horsti raamatud inspektor Wisting'uga on ilmselt need, mis mind on tugevasti krimiteemaliste raamatute poole kallutanud. Need on lihtsalt nii hästi ja nauditavalt kirjutatud. Ehkki käsitluse all on ju enamasti inimeseks olemise pahupool, s.t kuriteod, mida inspektor Wisting uurib. Kuid süngema poole kõrval on Jorn Lier Horsti raamatutes väga palju inimlikkust ja soojust, mis tekitavad sümpaatiat. Teine autor, kelle raamatutes kohtasin tõsiste kuritegude uurimise kõrval sarnast, südamlikku lähenemist peategelaste elu ja suhete tutvustamisel, on Deborah Crombie.

Aga siis antud raamatust. See on üsnagi filmilik, s.t toob silme ette stseenid, nagu kinolinal. Hea mulje jätab tegelaste omavaheline suhtlus, arutlused, teatud tüüpi kuiv huumor ning Jack Reacheri omapärane elufilosoofia. Ega rohkem õieti saagi rääkida, sest see võiks lugemise mõnu ära rikkuda. Kuigi see oli teistsugune lugemine kui Wistingu lood näiteks, oli ikkagi põnev. Vägivald raamatus on paratamatu kui tegelasteks on eriüksuslased ning igat masti korrumpeerunud tegelased. Aga tegelastele samamoodi lähedale sellise stiiliga raamatutes ei jõua, pigem on ikkagi palju tegevuste kulgemist, liikumist ühest punktist teise, ning seda kõike Ameerikas, mis on suur ja lai ning liiklusummikud pidevalt takistamas... 

Kui öelda, et tegelastega ei saa selles stiilis kirjutatud raamatute puhul kuigi põhjalikult tuttavaks, siis sündmuste hargnemine, põimumine, edenemine - see on kindlasti omaette meistriteos. Ja nagu ikka, tundub alguses, et pole midagi, millest kinni võtta kuid ometigi lõpuks loksuvad kõik pusletükid oma kohtadele. 

Pealkirja vaadates ei saa küll öelda, et see väga hästi nii aasta algusesse sobiks ;). Jään ikkagi lootma, et ebaõnn ja äpardused on pigem juba möödunud ning aasta kulgeb edasi hästi!