Vaikimise vandenõu * Donna Leon

 

Lugesin 28.-31. jaanuar 2022

Raamat originaalpealkirjaga "Univorm Justice" algab kirjeldusega noormehest, kes suure pingutusega suudab end pärast pidutsedes möödnud õhtut ning sellele järgnenud ööd üles ajada, et tualetti suunduda. Siinkohal jõudsin juba kahetseda, et tänapäeval on alati võimalik enne raamatusse süvenemist selle kohta lühitutvustust lugeda. Kahju oli noormehest, teades et ehk peab tema elu peatselt katkema. Kuid siis selguski, et kuritöö on juba toimunud ning tegelane, kellega lugeja on tutvunud, on ohvri klassikaaslane sealsamas San Martino sõjaväeakadeemias ning temaga on kõik just nii hästi kui pärast joomapidu ning surnukeha leidmist olla võib.

Kriminaalsest sündmustikust hoolimata on endiselt hea lugeda ladusat tõlget Triin Aimla-Laid'i poolt ning nautida kerget pilget itaaliapärase asjatamise teemal, kus isegi tõsise kuriteo puhul leidub võimuesindajatel aega vaielda selle üle, kes siis antud juhtumiga tegelema on kohustatud...

Poisi surm puudutab inspektor Brunettit sügavamalt, sest ka tema enda poeg on samas vanuses. Ernesto koolikaaslased on põiklevad ja ülbed ning kooli komandant Bembo ebaviisakas ja jõhker. Tõendid ning koolikaaslaste ütlused lubavad sündmuses näha õnnetut enesetappu, ent Brunetti vaist räägib midagi muud. 

Nagu ikka, särab siin temperamentne ning tugevate arvamustega sekretär Elettra ning ärritava osalisena auahne ja juhmina tunduv ülemus Patta. Brunetti tagala, mis talle alati jõudu annab, moodustab tema pere koos abikaasa Paola ning tütre ja pojaga, kodused mõttevahetused ning hea toit ja ühine aeg söögilauas. Sinna põgeneb Brunetti ka siis kui tööasjad talle liiga tõsisena peale vajuma hakkavad ning ta tajub endas samasugust kurbust kui surma saanud Ernesto vanemad, dottor Moro ning tema lahus elav abikaasa Federica. Brunetti muudab kahtlustavaks ka asjalu, et Federica on mõned aastad tagasi sattunud õnnetusse, väidetavalt jahimeeste hooletuse tõttu, kes teda kogemata jalga tulistasid ning siis lahkusid.

Inspektor Brunettile pakub samuti lohutust ilu tema ümber ning märgates, kuidas traagilise juhtumi uurimine teda on mõjutanud, mõtistkleb dottor Moroga kohtumiselt tulles selle üle:

"Kui ta seisis traghetto-tüüpi gondlis, mis sõitis Salute ja San Marco vahet, kohanesid tema veneetslasepõlved automaatselt kõikumisega, mida tekitasid gondolieri'de aerutõmbed ja paadi vastu loksuvad lained. Kui nad liikusid aeglaselt üle Suure kanali, vaatas ta ettepoole ja mõtles hämmastunult, kui kiiresti võib inimene kalgiks ja tundetuks muutuda: tema ees laius Palazzo Ducale ja selle tagant kerkisid Basilica di San Marco kuldselt kumavad kuplid: Brunetti põrnitses neid nii nagu polekski tegemist millegi enama kui mõne provintsiteatri "Othello" igava ja nüri lavakujundusega. Kuidas ta oli jõudnud punkti, kus ta võis vaadelda säärast ilu ja jääda selle vastu ükskõikseks? Saatjaks aerude monotoonne kääksumine, jätkas ta mõttelõnga ja küsis endalt, kuidas ta suudab söögiaegadel apaatselt istuda Paola vastas tema rindu silitamata või silmitseda diivanil kõrvuti istuvaid lapsi, kes teevad midagi nii rumalat nagu on teleri vaatamine, tundmata sisikonda krampi tõmbumas, kartmata ohtude pärast, mis võivad varitseda nende elu.

Gondel libises kaldani ja ta astus kaile, sundides end oma rumalaid muresid paati maha jätma. Pikaajaline kogemus oli teda õpetanud, et imetluse tundmise võime oli ikka veel alles ja valmis kindlasti naasma, tuues endaga selle peaaegu valulise arusaama ilust, mis teda igal sammul saadab."

Oma lastesse suhtub Brunetti suure armastusega kuid vaatab noori ning nende harjumusi ka samasuguse humoorika ja terava pilguga nagu kõike muudki. Järgnevad mõtted on kindlasti tuttavlikud enamusele lapsevanematele:

"Brunetti oli nüüd juba peaaegu kakskümmend aastat jaganud oma kodu esmalt ühe, seejärel kahe lapsega ja ta ei suutnud meenutada ainsatki hetke kui nende kodus oleksid puudunud tõendid nende olemasolust: mänguasjad, rõivad, kingad, sallid, raamatud, paberid, Discman suvaliselt ja kaootiliselt korterit mööda laiali. Sõnad, palved ja ähvardused osutusid ühtviisi kasutuks inimsoo noorisendite selle kahtlemata bioloogilise vajaduse ees muuta oma pesa korratuks. Tigedama loomuga mees oleks võinud pidada seda kahjurite ründeks, Brunetti pidas seda pigem looduse viisiks valmistada lapsevanemate kannatust ette tulevikuks, kui segadus ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka emotsionaalne ja moraalne."

Millise lahenduse saab see juhtum? Mida head saab tulla (sõjaväelisest) süsteemist, mis on nagu riik riigis, täis korruptiivsust ning omade eelistamist, kasuahnust, ringkaitset ja terroriseerimist?

Vaikne karje, Angela Marsons

 

Olen end viimasel ajal krimikirjandusest üsnagi üle ujutatud ning mõelnud, et vahelduseks peaks ikka ka midagi muud lugema. Aga teades, et tõlkija on Triin Aimla-Laid, võtsin ette järjekordse kriminulli. Tunnen suurt tänutunnet inimeste ees, kes saavad tõlkimisega hästi hakkama ning annavad sellega paljudele lugejatele võimaluse tutvuda autoritega, kes neile originaalkeeles kättesaamatuks jääksid! Imelik küll, et samas on hea tõlge nagu midagi hoomamatut, nagu õhk, mida me hingame. Saame alles siis aru, et tõlge on kehv, kui raamatu lugemine takerdub, võib-olla paneb isegi vihast puhisema, kes teab ;) Küll on hea, et minul on seda üsnagi harva ette tulnud. Ja samas kui see juhtub, võib see tõesti lausa kurjaks ajada kui tead, et originaaltekst on kahtlemata hea ning tõlkija rikub tõsiselt ära kellegi suure töö ja vaeva tulemuse!

Niisiis. Veel üks krimka! 

Headel autoritel on üks suur oskus. Tekitada koheselt tegelastega isiklik kontakt, lasta meid kasvõi korraks kellegi ellu ja mõttemaailma. Isegi kui selgubki üsna pea, et see tegelane ongi raamatus toimuva vägivalla ohver, on side juba loodud ning väga raske on edasisse ükskõikselt suhtuda. 

Kohe alguses saab lugeja teada, et kunagi on toime pandud kuritegu, mis seob üht seltskonda. Kõik nad on andnud vaikimisvande ning elavad ja toimetavad tasapisi edasi. Kuid siis tapetakse üks neist ning lugu hakkab hargnema. 

Lugesin raamatut parajate pausidega, ent lõppude lõpuks haaras see nii tõsiselt endasse, et ka hilistel õhtutundidel oli väga raske pooleli jätta. Hea raamat, hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Aga nii nagu juba mitme varasema kriminulli puhul olen hakanud mõtlema, et parem ongi, kui pole aimu kui mitu ohvrit ühes või teises raamatus saab olema. See on ju paratamatus, et kui kuritööd uuritakse, on keegi ka ohver, halvimal juhul aga on neid ohvreid juba lausa kümneid... Antud juhul on iseenesest loomulik, et kuna teatud inimeste ring oli kuriteoga seotud, sattusid just nemad ka ükshaaval sündmuste keerisesse.

Kaasatõmbav pole aga muidugi mitte loogu langevate ohvrite rodu vaid see, kuidas politseiinspektoritel jätkub jõudu ja jaksu ning motivatsiooni juhtumite lahendamiseks. Antud juhul mõistab lugeja tasahaaval ka, et inspektor Kim Stone'i seob tema mineviku kaudu juhtumiga märksa rohkem kui arvata võiks. Ning just seetõttu tunneb ta, et juhtum vajab ilmtingimata lahendust, hukkunud vajavad seda, et keegi neid mäletaks ja leinaks. Ehkki Kim Stone on suhtlemises kaasinimestega pigem terav ning kohmakas, leidub siin siiski ka huumorit ning südamlikkust, peamiselt tema ja ta kaastöötajate liinil, kes ilmselgelt on juba harjunud Kim Stone'i ebatavaliselt terava ja otsekohese suhtlemisstiiliga.

Raamat on põnev ning haarav, üsnagi tempokas ning samas lubab kiigata erinevate tegelaste mõttemaailma, mõista nende tegude tagapõhja. Ehkki tükk aega ei saa me kuigivõrd teada sellest, mis vaneminspektor Kim Stone'i varasemas elus võib teda siduda raamatu juhtumiga, jõuab lugeja ühel hetkel ka tema lapsepõlvesündmusteni ning mõistab nende seost peategelase kujunemise, olemuse ja ellusuhtumisega.