Vaikne karje, Angela Marsons

 

Olen end viimasel ajal krimikirjandusest üsnagi üle ujutatud ning mõelnud, et vahelduseks peaks ikka ka midagi muud lugema. Aga teades, et tõlkija on Triin Aimla-Laid, võtsin ette järjekordse kriminulli. Tunnen suurt tänutunnet inimeste ees, kes saavad tõlkimisega hästi hakkama ning annavad sellega paljudele lugejatele võimaluse tutvuda autoritega, kes neile originaalkeeles kättesaamatuks jääksid! Imelik küll, et samas on hea tõlge nagu midagi hoomamatut, nagu õhk, mida me hingame. Saame alles siis aru, et tõlge on kehv, kui raamatu lugemine takerdub, võib-olla paneb isegi vihast puhisema, kes teab ;) Küll on hea, et minul on seda üsnagi harva ette tulnud. Ja samas kui see juhtub, võib see tõesti lausa kurjaks ajada kui tead, et originaaltekst on kahtlemata hea ning tõlkija rikub tõsiselt ära kellegi suure töö ja vaeva tulemuse!

Niisiis. Veel üks krimka! 

Headel autoritel on üks suur oskus. Tekitada koheselt tegelastega isiklik kontakt, lasta meid kasvõi korraks kellegi ellu ja mõttemaailma. Isegi kui selgubki üsna pea, et see tegelane ongi raamatus toimuva vägivalla ohver, on side juba loodud ning väga raske on edasisse ükskõikselt suhtuda. 

Kohe alguses saab lugeja teada, et kunagi on toime pandud kuritegu, mis seob üht seltskonda. Kõik nad on andnud vaikimisvande ning elavad ja toimetavad tasapisi edasi. Kuid siis tapetakse üks neist ning lugu hakkab hargnema. 

Lugesin raamatut parajate pausidega, ent lõppude lõpuks haaras see nii tõsiselt endasse, et ka hilistel õhtutundidel oli väga raske pooleli jätta. Hea raamat, hästi kirjutatud ja hästi tõlgitud. Aga nii nagu juba mitme varasema kriminulli puhul olen hakanud mõtlema, et parem ongi, kui pole aimu kui mitu ohvrit ühes või teises raamatus saab olema. See on ju paratamatus, et kui kuritööd uuritakse, on keegi ka ohver, halvimal juhul aga on neid ohvreid juba lausa kümneid... Antud juhul on iseenesest loomulik, et kuna teatud inimeste ring oli kuriteoga seotud, sattusid just nemad ka ükshaaval sündmuste keerisesse.

Kaasatõmbav pole aga muidugi mitte loogu langevate ohvrite rodu vaid see, kuidas politseiinspektoritel jätkub jõudu ja jaksu ning motivatsiooni juhtumite lahendamiseks. Antud juhul mõistab lugeja tasahaaval ka, et inspektor Kim Stone'i seob tema mineviku kaudu juhtumiga märksa rohkem kui arvata võiks. Ning just seetõttu tunneb ta, et juhtum vajab ilmtingimata lahendust, hukkunud vajavad seda, et keegi neid mäletaks ja leinaks. Ehkki Kim Stone on suhtlemises kaasinimestega pigem terav ning kohmakas, leidub siin siiski ka huumorit ning südamlikkust, peamiselt tema ja ta kaastöötajate liinil, kes ilmselgelt on juba harjunud Kim Stone'i ebatavaliselt terava ja otsekohese suhtlemisstiiliga.

Raamat on põnev ning haarav, üsnagi tempokas ning samas lubab kiigata erinevate tegelaste mõttemaailma, mõista nende tegude tagapõhja. Ehkki tükk aega ei saa me kuigivõrd teada sellest, mis vaneminspektor Kim Stone'i varasemas elus võib teda siduda raamatu juhtumiga, jõuab lugeja ühel hetkel ka tema lapsepõlvesündmusteni ning mõistab nende seost peategelase kujunemise, olemuse ja ellusuhtumisega.