"Talle meeldis seista raamatukaupluste pimedate vaateakende ees ja tunda, kuidas kõik need raamatud kuuluvad ainuüksi talle, kuna teised magavad." - Pascal Mercier, "Öine rong Lissaboni"-
laupäev, 19. oktoober 2024
neljapäev, 27. juuni 2024
Mao needus * Ruth Galloway 4 * Elly Griffiths
![]() |
Lugesin 20. - 25. detsember 2023 |
Seekordses Ruth Galloway sarja osas kalduvad asjalood muutuma üsnagi müstiliseks. Arheoloog läheb perekond Smithide ammuse eelkäija, piiskop Augustinuse kirstu avamisele perekonnale kuuluvas muuseumis. Ent shampanja ja väikeste snäkkidega algava ürituse asemel leiab ta kirstu kõrvalt surnuna muuseumi kuraatori Neil Tophami.
Kuna juhtum tundub kahtlane, tuleb kohale politsei ning Ruth kohtub üle mõne aja peainspektor Nelsoniga, kelle lapse ta aasta varem ilmale tõi. Kuigi Nelson ja Ruth veetsid koos ühe öö, ei saanud nendevahelist suhet tekkida kuivõrd Nelson on abielus ning kahe peaaegu täiskasvanud tütre isa. Et Nelsoni abikaasa Michelle taipas Kate'i ristimisel, et tegu on tema mehe lapsega, keelas ta Nelsonil igasugused mitteametlikud Ruthi ja Kate'iga kohtumised ning nõnda ei saa mees isegi oma tütre sünnipäevale minna.
Aga elu läheb edasi. Ruthi kõrvalmajja on kolinud austraallane Bob, kes tundub olevat sõbralik mees. Ruth pole ka unustanud Max'i nimelist arheoloogi, kellega tal ühe varasema uurimisjuhtumi käigus side tekkis. Ruthi eest hoolitseb omal moel ka samuti ülikoolis töötav sõber Cathbad, kes kujutab eraelus endast omalaadset druiidi.
Näiliselt põimuvad raamatus kokku väga erinevad liinid - piiskop Augustinuse kirst ning selle kõrvalt leitud laip, lord Danford Smithi surmajuhtum Augustinuse järglaste perekonnamõisas, elginistide nõudmised perekond Smithi valduses olevate pärismaalaste luude asjus, suur politseiuuring suurenenud narkootikumide ringluse asjus, pärismaalaste needus nende vastu, kes pole nõus tagastama nende esivanemate luid... Kuid muidugi selgub, et igale asjale on olemas ka enam-vähem loogiline seletus.
kolmapäev, 10. jaanuar 2024
Januse kivi * Ruth Galloway 2 * Elly Griffiths
![]() |
Lugesin 18.- 19. detsember 2023 |
Ja olengi täielikult uue autori ja sarja küüsis. Lühikese aja jooksul kolmas raamat (paraku jällegi ebakronoloogilises järjekorras loetud - selgus, et esimeseks lugesin kogunisti sarja kolmanda raamatu). Sümpaatsed tegelased, ehkki õõvastav temaatika - selles raamatus leitakse jällegi lapse surnukeha, seekord aga vana maja müüride alt ja vanast kaevust. Kuna lapse pea on kehast eraldatud, viib see arheoloogide mõtted võimalikule riitusele.
Kohtuarheoloog Ruth Galloway puutub kokku erinevatel kaevamistel välja ilmunud viidetega ohverdustele. Põnevad on infokillud, mida arheoloogid omavahel jagavad erinevatel ajastul levinud ohverduskommete ja muu sarnase kohta, samuti jumalate kohta, keda kummardati ja austati. Endise lastekodu ja nüüdse tulevase luksuskorteritega elamu kohalt leitud luud aga viitavad siiski palju varasemale kuriteole, mitte rooma ajastule ning seetõttu asub asja uurima Norwichi politsei eesotsas inspektor Nelsoniga. Asja ei tee lihtsamaks see, et ehituse omanikel, rikkal Spensi perekonnal, on oma luksuselamu ehitamisega väga kiire.
Nelsonit ja Ruthi seob üks varasem uurimine, mille käigus leiti üles 10 aastat varem kaduma läinud Lucy. Raputavad sündmused viisid selle paari ka lähemalt kokku, ent kumbki ei tea täpsemalt, mida sellest kõigest arvata, sest kuigi Ruth elab üksinda, on Nelson abielus võluva Michelle'iga ning on kahe peaaegu täiskasvanud tütre isa. Ruthi ja Harry põgusa kokkupuute järel jääb Ruth aga lapseootele ning otsustab lapse sünnitada. Samas tekib tal nüüd omamoodi sümpaatia lähipiirkonnas kaevamist juhtiva Max'iga. Ruth on otsustanud Nelsonilt mitte midagi nõuda ja lapse ise üles kasvatada, sest tal pole soovi mehe perekonda lõhkuda. Pealegi tundub kummalegi, et nad ei saa päris täpselt aru, mida nad üksteise suhtes tunnevad, niivõrd põgus on nende peamiselt ametialane kokkupuude senimaani olnud.
Jälle kord põnev, huvitavate pöörete ning heade tegelaskujudega raamat, mida on raske käest ära panna.
teisipäev, 9. jaanuar 2024
Koolmekohad * Ruth Galloway 1 * Elly Griffiths
![]() |
Lugesin 16.- 18. detsember 2023 |
Sarja esimene raamat, aga kuna juhuslikult esimeseks lugesin hoopiski sarja kolmanda osa, läks jälle kord mittekronoloogilises järjekorras, nagu mul tihti juhtub. Tegelikult on üldsegi nii tore kui avastad mõne uue autori ja uue meeldiva tegelase ning saad teada, et tegu on sarjaga! Siis on rõõm oodata veel järgmisi ja järgmisi kohtumisi tegelastega, kes tunduvad juba nagu vanad tuttavad ning nende mõtisklused ja arutlused pakuvad toredat äratundmist. Nii et paraku läks see raamat lausa neelates pärast teise lugemist...
Ruth Galloway on oma elukoha poolest eraklik, veidi ülekaaluline, samas ülimalt terane ja humoorikas naine. Ta töötab ülikoolis, andes seal arheoloogia alaseid loenguid ning abistab vahel ka politseid. Mulle tihtipeale kirjeldused ei meeldi, ent samas siin on nad väga mõnusad, andes võimaluse kellegi teise sisemaailma piiluda. Tegelikult ongi selles sarjas loodus ja just raba üks oluline tegelane - võimas ja karm, ent samas haarav kuid ka ülimalt ohtlik.
"Eesaia taga, mis koosneb tuulest räsitud rohust ja katkisest sinisest lippaiast, haigutab eimiski. Miilide ja miilide kaupa rannikuäärset raba, mida kirjavad üksikud kääbuskadakad ja risti-rästi looklevad väikesed reetlikud ojad. Mõnikord võib sel aastaajal näha suurt parve metshanesid üle taeva kulgemas, suled tõusva päikese kiirtes roosad. Kuid täna, sel hallil talvehommikul, pole näha ühtegi elavat hinge, niipalju kui silm seletab. Kõik on kaame ja luitunud, hallikasroheline ühineb hallikasvalgega, kui raba kohtub taevaga. Kaugemal on meri, kõigest tumehall triip, kus kajakad lainte kohale sööstavad. See on üdini hüljatud paik, ja Ruthil pole aimu, miks ta seda nii väga armastab."
Oma üliõpilastele mõeldes lööb välja Ruthi omamoodi huumor.
"Viivuks kujutleb ta õppurite nägusid: tõsimeelsed, töökad, pisut loiud. Neil päevil õpetab ta ainult magistrante ja tunneb bakalaureuse üliõpilaste argisest ja pohmellisegusest heast huumorist puudust. Õpilased on nii innukad, et tõmbavad ta pärast loenguid kõrvale ja küsivad Lindow' mehe või Boxgrove'i mehe kohta või seda, kas naised võisid eelajaloolises ühiskonnas tõesti olulist rolli mängida. Vaadake enda ümber, tahaks ta karjuda, me ei mängi isegi praeguses ühiskonnas alati olulist rolli! Kust te võtate, et kari röhkivaid kütt-korilasi olid "valgustunumad" kui meie?"
Politsei leiab Ruthi elukoha lähedalt rabast lapse surnukeha ning nii puutub naine esimest korda kokku inspektor Harry Nelsoniga. Kuigi selgub, et antud leid on politsei suureks pettumuseks hoopiski väga vana, mida tõestab ka keha lähedalt leitud ehe, tekib Ruthi ja politseiuurija vahele side ning Ruth kaasatakse juhtumisse. Tema mõtisklused viivad asja tihtipeale palju rutem edasi kui aastaid kestnud politseiuurimised. Nimelt lootis Nelson, et leitud laps on hoopiski mõni viimasel ajal kadunutest ja selliseid kadumisi on tema juhtumites isegi kaks: 10 aastat varem röövitud Lucy ning üsna äsja kadunud Scarlett. Kuigi üldsust pole sellest teavitatud, on Nelson oletatavalt mõrvarilt saanud ka mitmeid kirju, mida ta Ruthile näitab. Kahjuks taipab mõrvar, et Ruth on ilmselt politseile väärtuslikke vihjeid andnud ning asub naist ähvardama. Ning ka Ruthi lähikondsed ilmnevad varjavat nii mõndagi, millest naisel varem aimugi polnud...