Unenäod ei tähenda midagi * Ane Barmen

 

Lugesin 22.-23. veebruaril 2024

Louise tuleb pärast pooleaastast eemalviibimist koju, vanaema matustele. Ta on gümnaasiumis leidnud uusi sõpru, ent on asju, millest on raske lahti lasta ning mis ei saa meelest minna - eriti kui ta kodukülla tagasi jõuab. Louise esimene armastus ning lähedane lapsepõlvesõber Tormod sai liiklusõnnetuses surma ning temaga seotud asjad ja unenäod teevad tüdrukule ikka haiget. Louise õde Isabelle on temast väga erinev ning nende vahel pole sõbralikult õelikke suhteid. Kuid Isabelle leiab Louise'ile siiski suveks töö hooldekodus ning see muudab üht-teist tüdruku elus.

Raamat annab minu arvates väga tabavalt edasi noore inimese elu teatud rabedust ja hüplikkust. Ehk ka üksildust, mis jääb, kui keegi oluline inimene on lahkunud. Tunnet, et sind ei mõisteta või ei tahetagi kuulata. Vastukaaluks on töö, kus ta püüab ise mõista neid, kes oma eluga enam iseseisvalt toime ei tule.

"Sel ajal kui ma Kareni vanemaid vaatan, taipan, et me kõik oleme tegelikult oma esivanemate tükkidest kokku pandud, nina siit, laup sealt. Me oleme nagu kasutatud autod, mis on kokku klopsitud iidvanadest osadest, millest juba enne meid on kokku pandud tuhat miljon teist inimest. Me ei ole kübekestki erilised. 
Enne mind on olnud musttuhat inimest, kellel olid needsamad õlad, need sõrmed, see viltune silmahammas. Hingan sügavalt sisse ja õhk jõuab otse alla kõhtu, täidab seal kõik tühjad kohad, iga nurgataguse. Ja sellepärast ilmub ehk kunagi ka keegi Tormodi-sugune. Sest tema osakesi leidub juba kindlasti igal pool, elavaid, võib-olla tedretähnilisi. Võimalik, et ma ei kohta kunagi ühtegi selliste osadega inimest, aga ta ei ole täiesti kadunud. Võib-olla ei kao keegi meist päris lõplikult."

Kui sõnadest jääb puudu * Julie Buxbaum

Lugesin 10.-12. juulil 2023

Kit ja David käivad Mapleview keskkoolis samas klassis, ent pole kunagi omavahel eriti suhelnud. Tegelikult polegi Davidiga normaalselt eriti keegi suhelnud, sest ta on omamoodi ning pigem on see varem andnud ainest kiusamiseks. David on erinev - intelligentne, ent omapärane, kuna ta ei taju teiste inimeste tundeid ning ei oska mõista nende sõnu ja käitumist nii nagu ülejäänud koolikaaslased.

Kit on just kaotanud liiklusõnnetuses isa ning ümbritsev keskkond ja igapäevane toimetulek on tema jaoks rasked. Nii satubki ta istuma Davidiga ühte lauda ja ootamatult hakkab sealt hargnema üks omamoodi lugu, üllatusena nii Davidile ja Kitile endile kui ka teistele koolikaaslastele. Selge see, et asjad ei lähe libedalt ning ette tuleb väga keerulisi momente - siiski on see kõik seda väärt! Hästi ja südamlikult kirjutatud raamat, mis aitab ehk veidi paremini mõista erinevaid maailmu, mis meie sees peituvad.
 

Teise ringi süda * Tamsyn Murray

Lugesin 16. veebruaril 2023

"Armastus ei ole kraanivesi, mille saad kinni keerata, kui ei taha enam hoolida. See imbub su hinge, tallab raja su südamesse ja lahkudes jätab maha väljakannatamatu tühjuse."

Raamat, mida ei tasu ette võtta kui oled hella südamega, ent ei soovi parajasti pisaraid valada. Nutsin lahinal ja sain aru, et ega ma vist pole senimaani üle saanud oma vanemate minekust. Ja et see hoiab minus alati stardivalmis kurbuse ja leinatunde - mõnikord piisab vähesest, et see sealt vallandada. Peale vanemate lahkumise ilmselt ka minu tütre diabeedidiagnoos on selline, mida ma pole lõpuni suutnud läbi leinata. Või siis võib-olla üldse mitte, sest diagnoosidega tuleb tavaliselt elama hakata ning aega nende läbielamiseks ei jäeta. Seda ma igal juhul mäletan, et viha tundsin küll ühel hetkel, pool aastat pärast diagnoosi teadasaamist. Viha... ja ikkagi kurbust, et haigus tabab täiesti teenimatult kedagi, kes oleks väärt oma elu tervena elama.

See lugu on samuti paratamatustest. Kuigi ka surma puhul me ju tihtipeale küsime ja mõtleme, kas oleks saanud ka teisiti. Minu vanemate puhul oli see igatahes nii. 

Leo - Niamh'i edukas kaksikvend - sureb, tehes õega sõlmitud kihlveo võitmiseks ulja hüppe kaljudel. Kuigi algul loodab pere, et on veel lootust, maandub Leo kukkudes nii pahasti, et ehkki tema keha saab veel elus hoida, on ta ise tegelikult juba läinud. 

Samal ajal on juba pikemat aega haiglas Jonny, kes on sama vana kui Leo, ent põhimõtteliselt ootab surma, sest tema enda süda ei tööta - elus püsib ta ainult tänu masinatele. Jonny lootus doonorisüdamele on väga väike, sest talle ei sobi iga veregrupp ning ta ise on pigem jõudnud arusaamani, et tema aeg saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuid siis päästab Leo süda tema elu.

Sündmus, mis ühes peres tähendab tohutut leina, tähendab Jonnyle uut algust kuid ta ei suuda lakata mõtlemast, kellelt ta oma südame sai ning jõuabki oma otsingutes Leo perekonnani. Niamh'iga suhtlema asudes muutub olukord varsti keeruliseks, sest ta tõesti meeldib poisile kuid samas ei suuda Jonny tüdrukule tõde paljastada. Ta tunneb sisimas, et kui tema sees on Leo süda, ei või ta alustada suhet tema kaksikõega. Ja ometigi on noored juba suutnud omavahel luua romantilise ja südamliku sideme ja nad mõlemad tajuvad, et võivad oma suhtluses puudutada ka teemasid, mis teiste lähikondsetega suheldes kõrvale jäävad.

Väga valus lugu leinast, eitusest, enesesüüdistustest ja paranemisest, mõistmisest ning andestamisest. Leo perel läheb kaua aega, enne kui nad nõustuvad iseendale ja üksteisele tunnistama, kui raske neil on.

"Lugesin netist üht artiklit selle kohta, kuidas uppuv inimene ei paista üldse uppuja moodi välja - ta ei vehi kätega, ei pladista ega karju, sest hingamine on ainus, mida ta teha püüab. Uppuda võib isegi tugev inimene, vaikselt, rapsimata, ümberolijad aga arvavad samal ajal, et temaga on kõik korras. Nüüd ma tean, et minuga toimus sama asi: ma kulutasin kogu jõu vee peal hoidmisele, abi palumiseks ei jätkunud mul enam võhma. See ei olnud Leo surmaga leppimine ega toimetulek. Ma olin uppumas tema kaotusesse. Me kõik olime."

Ilus ja südamlik raamat - teemal, millega paratamatult käib kaasas palju pisaraid.

Silmapilk * Suzanne Redfearn

Loetud 12.-14. november 2021

See on raamat, mille lugemist oli raske alustada. Teadmine, et peategelane saab loo alguses surma, pani esialgu raamatut lihtsalt siit-sealt lahti lööma, nii et kui päriselt algusest peale lugema hakkasin, olid mitmed hilisemad lõigud juba läbitud...

See on südamlik raamat, traagikast ja kurbusest, tegelaste keerukast olukorrast hoolimata. Peategelane Finn Miller, kes suurema osa sellest loost peab oma perekonna edasist käekäiku kõrvalt jälgima, on 16-aastane tüdruk. Ta saab suusaretkel toimunud autoõnnetuses silmapilkselt surma, samas kui ülejäänud seltskond - tema vanemad Jack ja Ann, 13-aastane arengupuudega vend Oz, õde Chloe koos sõbra Vance'iga, Finn'i parim sõbranna Mo, tee äärest peale võetud noormees Kyle ning kolmeliikmeline sõprade perekond Karen, Bob ning Natalie - peavad järsakust alla lennanud jääkülmas autos toime tulema ning tegema otsuseid, mis nende elu võivad päästa või lõpetada.

Mitte keegi autos olnud inimestest ei tea kogu tõde, seda näebki vaid Finn üksinda. Ehkki tal pole enam füüsilist keha ning ta ei tunne lõhnu, nutab ja naerab ta koos ellujäänutega, elab neile kaasa ning tunneb viha ja jõuetust, kuna ta näeb kõike, ent ei saa aidata. Ta märkab, et suudab siiski elavatega kontakti saada, kui nad uinuvad, ent samas taipab, et enamusele see ei sobi kuna neid tabab paanika kui ta nendega rääkida püüab.

Kõik, kes on õnnetusega seotud, elavad seda läbi ning sündmused ja nende sisimas toimuv muudab neid, kellelgi pole võimalik niisama lihtsalt eluga edasi minna. Finn'i perekonnas on üheks valguskiireks tema vanem õde Aubrey (keda retkel kaasas polnud):

"Hoolimata kõigest, mis on juhtunud, pole Aubrey muutunud. Nagu ajarändur, kes on paistatud viimsepäevajärgsesse maailma, teab ta küll tragöödiat, kuid ei teadvusta seda, olles endine ja seega häirimatu tõsiasjast, et kõik teised ta ümber on muutunud uuteks imelikeks olenditeks, võõrasteks, kes kõiguvad hävinguveerel.

Ning erakordsel kombel mõjub tema teadmatus nagu tavalisusemagnet, tõmmates kõik tagasi normaalsusesse. Ta lobiseb oma pulmadest, lilledest ja kutsetest ning mu ema, isa ja Chloe klammerduvad selle külge, lüües kaasa rohkem kui kunagi varem, tundes tänu või siis soovides meeleheitlikult keskenduda millelegi muule kui sellele paroodiale, mis on kestnud viimased kakskümmend kuus päeva."

Õnnetus toob inimestes, kes seni on tundunud head ja hoolivad, välja teised küljed, millest nad arvatavasti isegi teadlikud polnud. Nii mõtiskleb Finn oma tuttavate pere üle ning küsib:

"Kas headus on tõeline vaid siis, kui see tuleb isikliku hinnaga? Igaüks võib helde olla, kui on rikas; igaüks võib isetu olla, kui tal jagub piisavalt./.../ Kas ma saan Karenile ta argpükslikkust pahaks panna? Seda, et ta oli isekas, sest kartis? Kas me sünnime tugevaks? Ja kui nii, siis kas peaksime hukka mõistma need, kes seda pole?"

Jälgides oma perekonna elu pärast õnnetust, tunneb Finn kurbust, nukrust ja valu kui tundub, et temaga seonduvad mälestused maha vaikitakse. Vaimuna elab ta kõigele kaasa, tema tegelaskujus pole liigset paatost või traagikat, ent ta tahab siiski jääda mälestusena osaks oma lähedaste elust.

"Parkla kõrval on väike purskkaev.

"Üks penn palun?" ütleb Chloe inglise aktsendiga, käed välja sirutatud nagu kerjusel. 

Mu ema tardub. Nagu õunakaste ja puuviljarullid, oli kerjatud pennide purskkaevudesse viskamine minu teema, Finn-ism.

Chloe teeskleb, nagu ei märkaks ema kõhklust. Ta käed on endiselt ette sirutatud.

Anna talle üks penn! hüüan ma. Mul on kõrini sellest, et iga mälestus minust heidetakse kõrvale, seda välditakse või peetakse pühaks. Ma tahan, et ema naerataks, kui temalt penni palutakse, ja naeraks, kui ta toidupoe lihaosakonnas kõnnib, meenutades seda, kui küpsetasime koos sinki, millel oli läbipaistev kile peal, kuidas me niisutasime seda kaks tundi, enne kui aru saime, et see näeb veider välja. Ma tahan, et isa naerataks, kui ta kanatiibu sööb ja Angelsi pesapallimeeskonna mängu vaatab. Ma tahan, et Mo ei mööduks võilillest, ilma et seda puhuks ja siis läbi jookseks, et seemneid juustesse püüda.

Surnud olla on nõme, aga vaadata, kuidas nad oma elu hävitavad, on hullem.

Mäletage mind! karjun ma. Tähistage mu elu! Ärge toppige mind karpi ega visake ära! Lõpetage iga mälestuse vältimine selle kohta, kes olin. Ma elasin ega taha, et mind jäädaks meenutama mu enneaegse surma pärast. See oli kõigest lõpp. Enne seda oli aga kuusteist aastat elu - hea, halb, naljakas, lõbus. Finn.

Mu ema pistab käe tuimalt oma kotti ja võtab välja mitte ühe, vaid kaks penni, kummagi jaoks ühe. Nad tõstavad mündid suu juurde, soovides midagi (järjekordne Finn-ism), ja viskavad need siis vette.

Hästi tehtud, Chloe!"

Kui raske võis olla autoril seda raamatut kirjutada, mõtlen - teades tema järelmärkusest, et raamat ilmselgelt poleks sündinud kui autoril poleks olnud lapsepõlvest isiklikku kogemust samal teemal. Ma ei saa jätmata siia lisamast veel paari lõiku.

Üks viiekümnendates aastates maratonijooksja moodi mees sörgib koos koeraga kallakust üles, näeb mu ema ja lisab sammu. "Oled kombes?" küsib ta, kui tema juurde jõuab.

"Kuidas ma sellest üle saan?" pomiseb ema, mitte tingimata talle. Viha. Haavumus. Süütunne. Ja lein. Lausa nii tugev, et ma tajun selle koormat ja rõhumist, nagu oleks ta uppumas ega suuda hingata.

"Üks samm korraga," vastab mees, rääkides omast kogemusest ja sellise sügava mõistmisega, mis paneb mind arutlema, kas igasugune valu on sama, olenemata põhjusest. "Sa oled endiselt siin," jätkab mees. "Nii et see pole tegelik valik. Sentimeetri, meetri kaupa, mitte tingimata õiges suunas, kuid sellegipoolest edasi."

Mu ema ohkab sügavalt, vaadates talle otsa.

"Kuni lõpuks," lausub mees, "saab olevikust minevik ja sa oled kusagil mujal, loodetavasti paremas kohas kui täna siin."

Mu ema laseb jälle pea norgu ja noogutab ning mees ajab selja sirgu ja jätkab oma teed. Ja ma olen nii tänulik, et palvetan jumala poole, et ta märkaks selle mehe lahkust ja õnnistaks teda kuidagi. Vaadates, kuidas ta minema sörgib, leian ma, et mõnes mõttes pole selline vaatenurk sugugi halb ja et mõnikord üllatavad inimesed sind."