Päikeseõde * Lucinda Riley

Lugesin 2.-7. märts 2022

Pikk ja kaunis tumedanahaline Elektra on õdedest kõige noorem ning ilmselgelt ka kõige särtsakam. Kui viis vanemat õde, kes temaga koos Shveitsis, Atlantiseks nimetatud kodus üles kasvasid, on leidnud oma juured ning kutsumuse, rabeleb Elektra elu eest võrgus, mille ta on osaliselt ise loonud. Temast on saanud maailmakuulus modell, kes elab New Yorgis, kuid ta elu on tühi ning lohutust ja rahustust pakuvad hetkeks vaid alkohol ning uimastid. Ka Pa Salt'i, tema kasuisa poolt mõnes mõttes päranduseks jäetud kiri, ootab veel avamatuna, vahepeal on Elektra selle lausa ära kaotanud, ent siis leiab õnneks siiski jälle üles...

Paraku ei saa kuidagi mööda sellest, et mõned kohad raamatus hüppavad praegu, Ukraina sõja ajal lausa teravalt silma. Siin räägitakse Hitlerist, ent paraku on tema ja praegusaja despootide vahele juba ammu võrdusmärk pandud...

"... see mees on psühhopaat, sõna otseses mõttes. Ühesõnaga, talle on võõrad süü- ja häbitunne ning tõenäoliselt ei kavatse ta kinni pidada ühestki kokkuleppest, mille ta ise on sõlminud."

Aga tegelikult on selles raamatus väga suur rõhk sõltuvusest jagusaamisel, enese otsimisel. Ning selgub, et Elektra lugu on seotud kauge, kuuma ning eksootilise Aafrikaga, täpsemalt Keeniaga, kuhu satub Ameerikast pärit noor naine nimega Cecily. Nii et mõnes mõttes on see lugu värskendav, veidi teistsugune. Siiski ei saa ma kuidagi üle ega ümber sellest, et kas ikka peavad kõik selle sarja õed olema juurtega, mis seovad neid ilmtingimata mõne kuningapere või kuulsusega... Oehh, ju vist nii lihtsalt on. Loodan, et sellele leidub viimases raamatus mingi üliloogiline seletus, ehkki mul endal on tunne, et minu enda jaoks sellist seletust küll kusagilt ei leidu. Pole võimalik... või... on??

Kuid raamat on kirjutatud mõnusas stiilis, ei oskagi arvata, kas on autori lähenemine ka järjest kodusemaks saanud või ongi siis iga järgmise raamatuga stiil omal moel hoo sisse saanud. Või ongi ka autor järjest mõnusamini ja loomulikumalt suutnud inimeste mõtteid ja elu-olu kajastada. Igal juhul tunduvad tegelased siin järjest rohkem "elusatena", "päris" inimestena, hoolimata sellest, et üks neist on supermodell, kelle elu võib olla nii muinasjutuline kui ka muinasjutuliselt hullumeelne...

Väike nurgapood - Taaskohtumine * Nicola May

Loetud 29.-30. september 2021

Raamatu originaalpealkirjaks on "Meet me in Cockleberry Bay", tõlkijaks Raili Puskar. Mõned aastad tagasi lugesin esimest osa ning mul on miskipärast tunne, et see jättis mulle veidi teistsuguse mulje. Kuid et midagi sellist kindlalt väita või täpsustada, peaksin ka esimese raamatu üle lugema.

Raamat algab tsitaadiga Elisabeth Taylorilt: "Lõppkokkuvõttes loeb üksnes see, mida sa ise endast arvad." Omal moel kirjeldabki see tsitaat hästi tervet teost. Peategelane Rosa Smith on noor naine, kes on jõudnud Cockelberry Bay'sse tänu saladuslikule pärandusele. Rosa lapsepõlv möödus lastekodudes ja oma perekonnast ei teadnud ta siis midagi, seega tuli talle suure üllatusena väikeses kaunis rannakülas päranduseks saadud nurgapood. Päranduse tingimuseks oli, et poodi ei tohi kunagi müüa vaid üksnes edasi anda, kui selleks on õige aeg. Nii jääbki noor naine Cockleberry Baysse ning asjad hakkavad sealt edasi arenema.

Raamatus "Taaskohtumine" võiks kõik olla juba ideaalne, sest Rosa on teada saanud oma perekonna loo ja leidnud üles oma ema. Tema loodud lemmikloomapood on kõigile meelepärane ning ta on leidnud kohalike hulgas mitmeid lähedasi sõpru, kes teda igati toetavad.  Pealegi on ta abiellunud Joshiga, keda ta südamest armastab. Aga miskipärast ei lähe asjad siiski päris nii nagu ta on lootnud. 

Kas takistused tulevad teiste poolt - ehk on Rosal Cockleberry Bays siiski ka vaenlasi? Või on need takistused seotud Rosa enda ja tema minevikuga? Hoolimata kergestiloetavusest, on siin käsitletud teemad tegelikult tõsised ning tegelikult võiks nendesse ka palju põhjalikumalt süveneda, ent siis läheks kogu teos liiga pikaks kätte ning ilmselt ei vastaks ka sugugi 26-aastase Rosa mõttemaailmale. Teatud tüüpi lihtsustatud maailmapilt ja mõtted võivad ehk tunduda mõnele lugejale banaalsed kuid näitavad küllap just loomutruust küljest peategelase otsinguid. "Taaskohtumine" tundub siin mitmes mõttes väga sobiva pealkirjana.