 |
| Loetud 29.-30. september 2021 |
Raamatu originaalpealkirjaks on "Meet me in Cockleberry Bay", tõlkijaks Raili Puskar. Mõned aastad tagasi lugesin esimest osa ning mul on miskipärast tunne, et see jättis mulle veidi teistsuguse mulje. Kuid et midagi sellist kindlalt väita või täpsustada, peaksin ka esimese raamatu üle lugema.
Raamat algab tsitaadiga Elisabeth Taylorilt: "Lõppkokkuvõttes loeb üksnes see, mida sa ise endast arvad." Omal moel kirjeldabki see tsitaat hästi tervet teost. Peategelane Rosa Smith on noor naine, kes on jõudnud Cockelberry Bay'sse tänu saladuslikule pärandusele. Rosa lapsepõlv möödus lastekodudes ja oma perekonnast ei teadnud ta siis midagi, seega tuli talle suure üllatusena väikeses kaunis rannakülas päranduseks saadud nurgapood. Päranduse tingimuseks oli, et poodi ei tohi kunagi müüa vaid üksnes edasi anda, kui selleks on õige aeg. Nii jääbki noor naine Cockleberry Baysse ning asjad hakkavad sealt edasi arenema.
Raamatus "Taaskohtumine" võiks kõik olla juba ideaalne, sest Rosa on teada saanud oma perekonna loo ja leidnud üles oma ema. Tema loodud lemmikloomapood on kõigile meelepärane ning ta on leidnud kohalike hulgas mitmeid lähedasi sõpru, kes teda igati toetavad. Pealegi on ta abiellunud Joshiga, keda ta südamest armastab. Aga miskipärast ei lähe asjad siiski päris nii nagu ta on lootnud.
Kas takistused tulevad teiste poolt - ehk on Rosal Cockleberry Bays siiski ka vaenlasi? Või on need takistused seotud Rosa enda ja tema minevikuga? Hoolimata kergestiloetavusest, on siin käsitletud teemad tegelikult tõsised ning tegelikult võiks nendesse ka palju põhjalikumalt süveneda, ent siis läheks kogu teos liiga pikaks kätte ning ilmselt ei vastaks ka sugugi 26-aastase Rosa mõttemaailmale. Teatud tüüpi lihtsustatud maailmapilt ja mõtted võivad ehk tunduda mõnele lugejale banaalsed kuid näitavad küllap just loomutruust küljest peategelase otsinguid. "Taaskohtumine" tundub siin mitmes mõttes väga sobiva pealkirjana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar