 |
| Loetud u 28.-30. juuni 2021 |
Ja jälle on laisale krimikirjanduse huvilisele ilusti kandikul midagi kätte toodud. Kahju küll, et Rankini kõik varasemad eesti keeles ilmunud raamatud on ammu läbi müüdud - ma pole kindel, et jaksan hakata kõiki neid inglisekeelseid versioone tellima... Raamat meeldis väga, oli hea lugeda, ehkki temaatika ju pole krimikirjandusel kunagi midagi eriti lillelist ning tegelaste eraelu on tihtipeale mingi kurva alatooniga.
Mis mulle meeldibki, on see, et hoolimata kõigest kumab tegelaste puhul läbi ikkagi muhedust ja elujaatust, huumorit, väikest eneseirooniat vms. Rankini peategelane John Rebus on uurijainspektor, nii et tal on juba võimalus nooremaid politseinikke käsutada ning nõuda üht-teist. Samas on ta abikaasast lahku läinud ning elab pooltühjas korteris, kus magamisasemeks sageli saab madratsi asemel tugitool. "Peitusemängu" juhtumi puhul oleks lihtne see koheselt lahendatud juhtumi pähe registreerida, ent miski ei lase Rebusel seda teha. Ning lähemal uurimisel selgubki, et kõik pole sugugi nii lihtne ja selge kui kiirpilgul paistab.
Juhtum puudutab mahajäetud majas pesitsevat Ronniet, kes leitakse oma elukohast surnuna, näiliselt üledoosi tagajärjel, ümbritsetuna asjadest, mis näiksid viitavat mõnele tseremooniale. Ent Ronnie lähemate sõprade Tracy ning Charlie ütlused näitavad sündmust keerulisemas valguses. Lisaks näib, et pärast juhtumile keskendumist jälgib inspektor Rebust keegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar