Kirgas uni * Eva Koff

 

loetud mai 2021

Minu sünnipäevakink. Lugesin raamatu küll nädalakese jooksul läbi, ent on tunne, et see oli nii mitmekihiline ning mina oma krimkade lugemisest veidike rikutud, et - peaks nagu hakkama kohe raamatut uuesti, aeglasemas tempos läbi lugema! Tekkis kohe mõte, et kui palju uurimustööd pidi selle raamatu kirjutamisel tegema, sest siin on mitmel teemal sügavuti mindud. Ühtlasi tekkis kindel tahtmine ka autori esimene raamat "Sinine mägi" läbi lugeda.

Intervjuu autoriga leiab siit: https://kultuur.err.ee/1608193852/eva-koff-uuest-teosest-kirgas-uni-tahtsin-kirjutada-midagi-vaga-erinevat-oma-debuutromaanist. Evat vaadates küll kuidagi ei usuks, et temal võiks olla kerge uni, selles mõttes, et väsimust pole kusagil näha. Miskipärast on mul tunne, et päris paljudel naistel võib olla unega mure, just pärast laste sündi. Minul sellist korraliku sügava unega aega tagasi ei tulnudki - nüüd on küll lapsed suuremad, ent viimane aasta aega ärkan peaaegu iga öö umbes 2-5 korda üles, et kontrollida oma tütre veresuhkrut, vajadusel teha insuliini juurde või siis hoopiski ajada ta üles, et ta midagi sööks... Unevaegus on tohutu. Kuid päevasel ajal ma kahjuks seda öist und tagasi magada ei saa, pole seda tüüpi uinuja. Nii et ma ei imestakski kui ühel päeval olen nagu mõni Koffi kirjeldatud tegelane, kelle puhul une ja ärkveloleku piir lõpuks päris häguseks muutuks. Ei tea, siiski. Kui olen väsinud ning väga vähe maganud, muutub maailm kohati üsna ebareaalseks.

Niisiis. Raamat ise. Huvitavalt hüplikult, kohati risti-rästi kulgev sündmustik, kuid lugeja siiski mõistab üsna ruttu, kas tegu on ajas edasi- või tagasihüppega. Tegelaste sisekõne on valdav ning annab tegelikult ka toimuvast ka väga palju edasi. Ja tõepoolest kulgevadki tegevused nii, et pole alati aru saada, kas tegu on unenäotaolise eluga või kirkalt elusa unega. Kõik tegelased, kes sel moel tunduvad elu ja une piirimail liikuvat, paistavad liiga vähe või lünklikult magavat ning ehkki nad pole kõik üksteisega lähituttavad või sõbrad, viivad mingid niidid nad omavahel kokku. Tegelikult ei pruugigi nad nendest seostest teadlikuks saada, neid aga näeb see-eest lugeja, kellel on juurdepääs rohkemale.

Ilmselt kõiki vastuseid raamat ei annagi, ehk neid ka pole. Ja pigem esitab raamat küsimusi, mis võivadki jääda vastuseta. Üheseid ja selgeid vastuseid pole ei teadlastel, tavalistel inimestel, asjaosalistel ega kõrvalseisjatel. Vastuseid otsib näiteks Anastassia - ema, kelle poeg Jaan näib elavat suures osas unenäomaailmas, mis tema jaoks igapäevase eluga sama reaalne on. Anastassia ise otsib selgust ja jõudu kristallide maailmast. Jaani ja Anastassiaga kohtuv unearst Hele otsib vastuseid inimeste uneprobleemidele, magades samas ise ülimalt vähe. Vastuseid otsivad ka teadlased, kelle lahendada antakse sündmus, kus ühe firma töötajate grupp leitakse pärast koosviibimist hangunutena, kooma või süvaune taolises seisundis, kust neid ei õnnestu välja tuua. Lavastaja otsib koos oma teatritrupiga tõde, mida tüki kaudu maailmale edasi anda. Palju otsinguid ja arvatavast vähem vastuseid. Elu on endiselt suur mõistatus...