 |
| Lugesin märts 2023 |
21-aastase Francese vanemad on lahutatud, ta käib neil aeg-ajalt eraldi külas, on ühes firmas praktikant koos Philipi nimelise noormehega ning suhtleb oma sõbranna Bobbiga, kellega nad kooli lõpus on mõnda aega paar olnud. Bobbi on värvikas ning enesekeskne, Frances mõtlikum, tagasihoidlikum ning endas kahtlevam.
Tüdrukud tutvuvad kirjaniku-fotograafi Melissa ning tema näitlejast abikaasa Nickiga. Tekib huvitav suhtenelinurk, sest Bobbi näib algusest peale olevat üsna huvitatud Melissast ning pigem kehval arvamusel Nickist. Uued tuttavad on heal järjel, samas kui Bobbi ja Frances on noored, kes esinevad luuleõhtutel Francese luuletustega, ent kumbki pole veel püsivat töökohta otsinud.
Paistab, et ka Melissat huvitab pigem Bobbi, kuid Frances leiab end eelarvamustest hoolimata tundmas sümpaatiat Nicki vastu. Uued sõbrad kohtuvad tihtipeale luuleõhtutel ning nende vahel toimuvad vestlused on veidi nagu omapärane pallimäng või üksteise pihta visatud nooled, kus igal sõna on omaette proovilepanek. Nicki ja Francese hakkavad suhtlema ka meili teel, tihtipeale öötundidel. Esialgu on see pigem muhe üksteise tögamine ja sõnamängud kuid Frances leiab end järjest enam Nickile mõtlemast ning tema seltskonnas viibides tabavad teda üllatuslikud tunded.
"Tol hetkel tekkis mul enese tunnetamises veider tõrge ning taipasin, et ma ei suuda omaenda nägu ega keha üldse visualiseerida. Justnagu oleks keegi kergitanud nähtamatu pliiatsi otsa ning tasakesi kogu mu välimuse lihtsalt ära kustutanud. See oli veider ja tegelikult üldse mitte ebameeldiv, kuigi olin teadlik ka sellest, et mul on külm ning võib-olla ma värisen."
Sümpaatiad ning nende arenemine ühes või teises suunas muutub keerukaks mänguks ning keegi saab kõrvetada. Kui avatud südame ja silmadega vaadata, võib näha, et abielu või suhte purunemisel võivad kõik pooled haiget saada - ka need, kes on nii-öelda "süüdi". Neil pole tihtipeale ka rääkida kellegiga ning võib olla tunne, et süüdistada saabki vaid iseend, ehkki suhtes on alati ju kaks poolt. Ja kui tihti me soovime enda lähedasi kuulata - ikka on ju enamasti midagi muud, mis meie tähelepanu köidab...
"Läksin elutuppa, kus Bobbi vaatas mingit dokfilmi Alzheeriast. Ta patsutas diivanipadjale enda kõrval ja ma istusin maha.
On sul kunagi selline tunne, et sa ei tea, mida eluga pihta hakata, küsisin.
Ma päriselt ka vaatan, ütles Bobbi.
Vaatasin ekraanile, kus vanadele sõjaaegsetele kaadritele rääkis peale hääl, mis seletas Prantsuse relvajõudude rolli. Ütlesin: vahel ma lihtsalt tunnen. Ja Bobbi asetas sõrme huultele ja ütles: Frances, ma vaatan."
Igal juhul on see tuttav lugu, ühelt või teiselt poolt vaadatuna. Eks iga armumine tundub ilus, ükstaskõik, kas sellest kasvab välja midagi suuremat või mitte. Ning iga petmine teeb kellelegi haiget ja iga otsustamine on raske, samuti nagu ülestunnistused, pettumus ning valu, mis võib järgneda. Minu isiklik kogemus lõppes valuga kuid kas võib juhtuda ka, et inimesed leiavad uue viisi ning suudavad leppida ka suhtekolmnurga või lausa -nelinurgaga? Kui me soovime, et meie partner oleks õnnelik ning kõik osapooled suhtuksid üksteisesse sõbralikult ja austavalt, kas suudaksime siis leppida sellise suhtega? Mina olen ilmselt oma perelt kaasa saanud kasvatuse, mis ei suudaks sellisest olukorrast läbi närida, aga ehk oleks vabama kasvatusega inimestel lihtsam selliseid väljakutseid vastu võtta?
Alati jääb ka küsimus kui palju me teisest inimesest teame ning kui suur osa on oletustel, mis tunduvad loogiliste või mõistlikena. Laseme omaenda mõistlusel luua pildi sellest, mida teine võiks mõelda, tunda või tahta, tegelikkus aga võib olla sellest täiesti erinev. Sinu lähedased või heatahtlikud kõrvalseisjad võivad sinu lugu jutustada täiesti erinevalt.
"Mõne aja pärast ütles Nick, et ta pole seda lugu tollest aastast ja kõigest juhtunust mitte kunagi varem rääkinud. Ta ütles, et ta polnudki seda lugu tegelikult omaenda seisukohast kuulnud, sest ta oli harjunud, et rääkijaks on Melissa, ja muidugi olid nende versioonid erinevad. Imelik tunne on kuulda, ütles Nick, kuidas ma ise sellest räägin, nagu ma oleksin peategelane. Mul on peaaegu selline tunne, et ma valetan, kuigi kõik, mis ma rääkisin, on vist tõsi. Aga Melissa räägiks seda teistmoodi."
Lõppkokkuvõttes võiks kõige selle kohta öelda "ameerika mäed", sest selle raamatu suhetes käib kõik üles-alla ning see, mis tundub täna kindel, on homseks midagi muud ning võib-olla ongi armastuses kõik lubatud. Kõik see on nauditavalt kirja pandud ning liigse halamiseta, sümpaatselt, huvitavate kujunditega kaunistatult.
