Vaikimise vandenõu * Donna Leon

 

Lugesin 28.-31. jaanuar 2022

Raamat originaalpealkirjaga "Univorm Justice" algab kirjeldusega noormehest, kes suure pingutusega suudab end pärast pidutsedes möödnud õhtut ning sellele järgnenud ööd üles ajada, et tualetti suunduda. Siinkohal jõudsin juba kahetseda, et tänapäeval on alati võimalik enne raamatusse süvenemist selle kohta lühitutvustust lugeda. Kahju oli noormehest, teades et ehk peab tema elu peatselt katkema. Kuid siis selguski, et kuritöö on juba toimunud ning tegelane, kellega lugeja on tutvunud, on ohvri klassikaaslane sealsamas San Martino sõjaväeakadeemias ning temaga on kõik just nii hästi kui pärast joomapidu ning surnukeha leidmist olla võib.

Kriminaalsest sündmustikust hoolimata on endiselt hea lugeda ladusat tõlget Triin Aimla-Laid'i poolt ning nautida kerget pilget itaaliapärase asjatamise teemal, kus isegi tõsise kuriteo puhul leidub võimuesindajatel aega vaielda selle üle, kes siis antud juhtumiga tegelema on kohustatud...

Poisi surm puudutab inspektor Brunettit sügavamalt, sest ka tema enda poeg on samas vanuses. Ernesto koolikaaslased on põiklevad ja ülbed ning kooli komandant Bembo ebaviisakas ja jõhker. Tõendid ning koolikaaslaste ütlused lubavad sündmuses näha õnnetut enesetappu, ent Brunetti vaist räägib midagi muud. 

Nagu ikka, särab siin temperamentne ning tugevate arvamustega sekretär Elettra ning ärritava osalisena auahne ja juhmina tunduv ülemus Patta. Brunetti tagala, mis talle alati jõudu annab, moodustab tema pere koos abikaasa Paola ning tütre ja pojaga, kodused mõttevahetused ning hea toit ja ühine aeg söögilauas. Sinna põgeneb Brunetti ka siis kui tööasjad talle liiga tõsisena peale vajuma hakkavad ning ta tajub endas samasugust kurbust kui surma saanud Ernesto vanemad, dottor Moro ning tema lahus elav abikaasa Federica. Brunetti muudab kahtlustavaks ka asjalu, et Federica on mõned aastad tagasi sattunud õnnetusse, väidetavalt jahimeeste hooletuse tõttu, kes teda kogemata jalga tulistasid ning siis lahkusid.

Inspektor Brunettile pakub samuti lohutust ilu tema ümber ning märgates, kuidas traagilise juhtumi uurimine teda on mõjutanud, mõtistkleb dottor Moroga kohtumiselt tulles selle üle:

"Kui ta seisis traghetto-tüüpi gondlis, mis sõitis Salute ja San Marco vahet, kohanesid tema veneetslasepõlved automaatselt kõikumisega, mida tekitasid gondolieri'de aerutõmbed ja paadi vastu loksuvad lained. Kui nad liikusid aeglaselt üle Suure kanali, vaatas ta ettepoole ja mõtles hämmastunult, kui kiiresti võib inimene kalgiks ja tundetuks muutuda: tema ees laius Palazzo Ducale ja selle tagant kerkisid Basilica di San Marco kuldselt kumavad kuplid: Brunetti põrnitses neid nii nagu polekski tegemist millegi enama kui mõne provintsiteatri "Othello" igava ja nüri lavakujundusega. Kuidas ta oli jõudnud punkti, kus ta võis vaadelda säärast ilu ja jääda selle vastu ükskõikseks? Saatjaks aerude monotoonne kääksumine, jätkas ta mõttelõnga ja küsis endalt, kuidas ta suudab söögiaegadel apaatselt istuda Paola vastas tema rindu silitamata või silmitseda diivanil kõrvuti istuvaid lapsi, kes teevad midagi nii rumalat nagu on teleri vaatamine, tundmata sisikonda krampi tõmbumas, kartmata ohtude pärast, mis võivad varitseda nende elu.

Gondel libises kaldani ja ta astus kaile, sundides end oma rumalaid muresid paati maha jätma. Pikaajaline kogemus oli teda õpetanud, et imetluse tundmise võime oli ikka veel alles ja valmis kindlasti naasma, tuues endaga selle peaaegu valulise arusaama ilust, mis teda igal sammul saadab."

Oma lastesse suhtub Brunetti suure armastusega kuid vaatab noori ning nende harjumusi ka samasuguse humoorika ja terava pilguga nagu kõike muudki. Järgnevad mõtted on kindlasti tuttavlikud enamusele lapsevanematele:

"Brunetti oli nüüd juba peaaegu kakskümmend aastat jaganud oma kodu esmalt ühe, seejärel kahe lapsega ja ta ei suutnud meenutada ainsatki hetke kui nende kodus oleksid puudunud tõendid nende olemasolust: mänguasjad, rõivad, kingad, sallid, raamatud, paberid, Discman suvaliselt ja kaootiliselt korterit mööda laiali. Sõnad, palved ja ähvardused osutusid ühtviisi kasutuks inimsoo noorisendite selle kahtlemata bioloogilise vajaduse ees muuta oma pesa korratuks. Tigedama loomuga mees oleks võinud pidada seda kahjurite ründeks, Brunetti pidas seda pigem looduse viisiks valmistada lapsevanemate kannatust ette tulevikuks, kui segadus ei ole mitte ainult füüsiline, vaid ka emotsionaalne ja moraalne."

Millise lahenduse saab see juhtum? Mida head saab tulla (sõjaväelisest) süsteemist, mis on nagu riik riigis, täis korruptiivsust ning omade eelistamist, kasuahnust, ringkaitset ja terroriseerimist?