Tähetüdruk * Jerry Spinelli

Lugesin 31. jaanuar - 3. veebruar 2022

Kaaslastest erinemine võib olla ohtlik. Seda on ehk paljud tajunud, eriti tagantjärele kooliajale mõeldes. Mica keskkooli saabub aga just selline tüdruk ning ta kutsub end sama erilise nimega - Tähetüdruk. Ka tema käitumine on eriline ning paljud ei leia selle jaoks muud iseloomustust kui "veider", "kummaline" või isegi "lollakas".

Kuidas ka ei oleks, Tähetüdruku veidrused ning imetlusväärne energia teevad temast ühel hetkel siiski kooli kõige populaarsema inimese. Kuid miski siin ilmas, ka populaarsus, ei pruugi püsida.

Kõige rohkem vaevab Tähetüdruku üle pead tema koolikaaslane Leo Borlock, kelle silmade läbi me Tähetüdruku lugu näeme. Kuigi vanusekaaslastel on raske mõista, miks tüdruk just selline on, näeb Archie - Micasse kolinud vana paleontoloog ning kõikide sõber - teda teistmoodi. Tema sõnul on Tähetüdruk "rohkem meie kui me ise", "maa laps", "ehtne". 

Tähetüdruku olemus hakkab puudutama ka teisi ning neid äratama, muutma vabamaks ja julgemaks. See toob uut jõudu näiteks kooli korvpallivõistkonnale, kes äkitselt toob koju ühe võidu teise järel. Ning mitte ainult võistkond - ka fännid saavad võidu maigu suhu ning ootavad, et see laine kannaks neid aina edasi...

Leo ellu toob Tähetüdruk ka palju rõõmu ning uusi kogemusi. Ilusad on näiteks Tähetüdruku mõtted "võimalikult mitte midagi tegemisest".

"Maa räägib meiega, aga me ei kuule seda kogu selle müra pärast, mida me meeled tekitavad. Mõnikord tuleb meil nad kustutada, kustutada oma meeled. Siis võib-olla maa puudutab me südant. Universum kõneleb. Tähed sosistavad./.../ Mõnikord püüan ma iseennast kustutada. Ma kujutan ette suurt, roosat, pehmet, seebist kustutuskummi ja see käib edasi-tagasi, edasi-tagasi alates mu varvastest, edasi-tagasi, edasi-tagasi ja juba nad kaovadki - puff! - mu varbad on läinud. Ja siis mu jalalabad. Ja siis kederluud. Aga see on lihtne osa. Raske osa on meelte kustutamine - silmade, kõrvade, nina, keele. Ja viimaseks jääb aju. Mu mõtted, mälestused, kõik helid mu peas. See ongi kõige raskem, oma mõtete kustutamine./.../ Ja siis, kui ma olen teinud tublit tööd, olen ma kustutatud. Ma olen kadunud. Olen eimiski. Ja siis saab maailm vabalt voolata minusse nagu vesi tühja nõusse./.../ Ja siis... ma näen. Ma kuulen. Aga mitte silmade ja kõrvadega. Ma ei ole enam väljaspool oma maailma ja ma pole ka päriselt selle sees. Asi on selles, et enam pole vahet minu ja universumi vahel. Piir on kadunud. Mina olen kõiksus ja kõiksus on mina. Ma olen kivi, olen kaktuseoga, olen vihm. /../ See meeldib mulle üle kõige. Olla vihm."

Nagu Archie Leole ütleb, on täheinimesed haruldased, nad on täheaine. Nad on "keegi, kes on veidike lihtsam kui meie, veidike lähemal me algusele, kel on veidike rohkem sidet ainega, millest me tehtud oleme". 

See võiks olla nukker lugu. Kuid mulle tundub, et siin on lootust siiski veidi rohkem ja et need, keda täheinimesed puudutavad, lähevad oma eluga lõpuks siiski natuke teistmoodi edasi.