 |
| Lugesin kuni 13. november 2022 |
Seekord sai raamat pikema aja jooksul loetud, nii et tuli hakata mitu korda algusest peale vaatama, kust siis selle tegevus algas. Esmalt saab lugeda üht vana lugu, mis selgitab kahe näoga sõrmuse tekkimist - suur osa sarja viimasest osast on nimelt sellega seotud. Nimelt on selle ehte sisse vangistatud kaks väga vana ja võimsat võlurit ning nüüd lõpuks on ebatavalisel võluril Marcia Overstrandil ning alkeemik Marcellus Pye'l plaan sõrmus hävitada, et tema kurjast jõust igaveseks vabaneda. Selleks aga peab Marcellus kindluses uuesti süütama tule, mis seda teha suudaks.
Tuli on aga sedavõrd salajane ning ohtlik asi, et esialgu tuleb Marcellusel sellega tegelemist varjata, mis aga järjest lisanduvate veeloikude tõttu pole kerge. Tulekoda nimelt pandi ammusel ajal juhtunud õnnetuse tõttu kinni ja juhtunu tõttu sattusidki põlu alla ka alkeemikud ning nende kunst.
Kohtume uuesti lohepaadiga ja paljude teiste tegelastega varasematest sarja osadest. Sealhulgas esimese ebatavalise võluri Hotep Ra'ga, kes oli algne lohepaadi isand. Kuigi sõrmusesse vangistatud kurjad võlurid on sarjas ka varem sõrmuse näol esindatud olnud, on nad nüüd siin lõpuks oma nimedega: Shamandrigger Saarn ning Dramindonnor Naarn. Varem on juttu olnud ka ebatavalisest võlurist Julius Pike'ist, kes samuti selles osas esile kerkib. Printsess Jenna aga kohtub lõpuks oma ema Cerys'e ja vanaema Matthilda vaimuga ning saab veidi lähedasemaks oma isa Miloga. Vähetähtsad pole ka Jenna kasuisa Silase kaksikutest vennad Ernold ning Edmund, väikesed tulevalvurid drumminid, tädi Zelda ning huntpoiss ehk Marwick. Aga kõige läbivamaks tegelaseks, kes mitmeid liine ühte seob, jääb muidugi endiselt Septimus Heap, ebatavalise võluri õpipoiss.
Jagub seiklust, võlukunsti ja suhtepuntraid, nagu ikka. Korralik lõpp sarjale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar