 |
| Lugesin 13.-16. detsember 2022 |
Minu jaoks järjekordne raamat sarjast "laste kohustuslik kirjandus", mida võiks ka ise lugeda. Pealkirja järgi on mul mälestuspilt, et kindlasti olen seda ka ise kooliajal lugenud, ent lugu ennast siiski ma ei mäletanud. "The Catcher in the Rye" oleks praegusel ajal tõenäoliselt tõlgitud "Püüdja rukkis".
Peategelane Holden jutustab paarist päevast oma elus, just enne seda kui ta sattus sanatooriumisse. Noormehe jutustamisstiili järgi saab aru, et ta on küll heasüdamlik ja loov tüüp, ent üsnagi püsimatu ning sageli ka mõtlematu või asjade peale kergesti ärrituv. Tema vanemad on rikkad, niisiis lõbutseb ta toredasti, pärast seda kui on kokkulepitust varem lahkunud järjekorsest koolist nimega Pencey.
Kui raamatut lugeda ilma igasuguse eelneva infota siis võib peategelane esmalt üsna tüütu tunduda, aga tema tormakusest ja tuisupäisusest ning omamoodi hoolimatuse kiuste muutub ta lugejale järjest sümpaatsemaks. Nii et lõpuks hoiad tõesti pöialt, et tal ikkagi hästi läheks ning et ta ei veereks selle hirmsa kuristiku poole, mida näib tema puhul nägevat ka Holdeni kunagine õpetaja mr. Antolini.
"See kuristik, mille poole sa veered, on erilist laadi, kohutav kuristik. Inimene, kes sinna kukub, ei tunne selle põhja. Ta aina langeb ja langeb. Niisugusesse kuristikku langevad inimesed, kes oma elu teataval perioodil on hakanud otsima midagi sellist, mida nende ümbrus neile pakkuda ei suuda. Või õigemini - kes arvavad, et nende ümbrus ei suuda seda neile pakkuda. Ja nad loobuvad otsimast. Loobuvad enne, kui nad on õieti alustanudki./.../ Aga kujutlen, et nii või teisiti oled sa võimeline üllalt ohverdama oma elu mõne asja eest, mis ei ole tuhkagi väärt./.../ Nii kummaline, kui see ongi, aga need ei ole poeedi sõnad. Need kuuluvad psühhoanalüütikule, kelle nimi on Wilhelm Sitkel. Ta ütles: "See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk on aga see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada". /.../ Ühel päeval tuleb sul otsustada, kuhu sa tahad minna. Ja siis pead sa teele asuma. Otsekohe. Minutitki kaotamata. Viivitada sa ei tohi!"
"Kord jõuad sa järjest lähemale ja lähemale teadmistele, mis on su südamele ütlemata kallid, - aga ainult siis, kui sa seda tõsiselt tahad, selle poole püüad, seda ootad. Muu hulgas avastad sa siis, et sa ei ole esimene, kelles inimeste käitumine on tekitanud hämmeldust, hirmu ja isegi tülgastust. Sa ei ole üksi, ja see teadmine erutab ning ergutab sind. Paljud, väga paljud on läbi elanud samasuguseid moraalseid ja hingelisi raskusi, nagu sina neid praegu läbi elad. Õnneks on mõned selle kirja pannud. Nendelt võib õppida - kui on soovi. Ja kunagi hiljem, kui sul endal on midagi teistele öelda, õpivad teised sinult. See on ilus vastastikune abi. Ja seda abi ei leia sa mitte ainult haridusest. Seda on ajaloos. Ja seda on luules."
"Akadeemiline haridus annab sulle veel ühe eelise. Mida enam teadmisi sa omandad, seda õigema kujutluse sa saad oma vaimsetest võimetest. Sellest, milleks sa oled suuteline ja milleks mitte. Mõne aja pärast on sulle selge, millist mõtteviisi omaks võtta. Ja sul ei tarvitse asjata katsetada ideedega, mis sulle ei sobi, ei kõlba. sa õpid tundma oma tõelist mõõtu ja vastavalt sellele rõivastad oma vaimu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar