 |
| Lugesin umbes 10.-15. oktoober 2022 |
Raamatukogust tuli 90 sendi eest minuga kaasa üks raamat, mis on minu arvates üsna eriline.
Harry ja Maureen on pensionil olev paar, kelle omavaheline suhtlemine on, nagu on. Äkitselt saab Harry kirja ühelt ammuselt töökaaslaselt, teatega, et too põeb vähki. Äkkotsuse ajel muutub Queenie-nimelisele töökaaslasele kirjutatud vastuse posti toimetamine hoopiski retkeks tema juurde hooldekodusse. Harry asub teele ilma varustuse, sobivate jalanõude ja seljakotita, otsustades matka finantseerimiseks kasutada oma pensioniks kogutud säästusid...
See, mis algselt tundub juhusliku pähekaranud plaani järgimisena, areneb suuremaks ettevõtmiseks, kus Harryl tuleb kohtuda peamiselt iseenda ja hiljem ka teistega, kes tema retke vastu huvi hakkavad tundma.
Kahjuks ei märkinud ma raamatust üles kohti, millest kasvõi paari ära tuua. Aga kuna raamat mingil täiesti omal moel kõnetas siis usun, et loen seda ka teistkordselt ning siis saan veel mõned tsitaadid üles märgitud. Tõlke autoriks on Riina Jesmin. Aga siiski, siit veel Haroldi teekonna algusest üks lõik...
"Esimest korda elus oli Harold pettunud, et postkast ilmus nähtavale loodetust varem. Harold püüdis üle tee minna, et postkasti vältida, kuid seal see oli - ootas teda Fossebridge Roadi nurgal. Harold tõstis Queenie kirja pilu juurde ja tardus. Ta vaatas tagasi lühikese vahemaa poole. /.../
Harold mõtles sõnadele, mis ta oli Queenie'le kirjutanud, ja tundis nende kohatuse pärast piinlikkust. Ta kujutles, kuidas ta koju naaseb, ja Maureen helistab Davidile ja elu on täpselt nagu enne, ainult et Queenie on Berwickis suremas ning Harold kurbuse meelevallas. Kiri puhkas postkasti pimedal suul. Harold ei suutnud sel minna lasta.
"Lõppude lõpuks," ütles ta valjusti, ehkki keegi teda ei vaadanud, "on ilm ilus". Haroldil polnud midagi muud teha. Ta võib niisama hästi järgmise postkastini kõndida. Ta keeras ümber Fossebridge Roadi nurga, enne kui jõudis meelt muuta.
Polnud tema moodi äkkotsuseid langetada. Sellest sai Harold aru. Pärast seda, kui ta oli pensionile jäänud, päevad muudkui möödusid ja miski ei muutnud, ainult Haroldi keskpaik läks jämedamaks ja juuksed jäid hõredamaks. Harold magas öösiti halvasti ja mõnikord ei maganud üldse. Oodatust kiiremini postkastini jõudnud, jäi ta ometi taas seisma. Ta oli millegagi algust teinud, teadmata, mis see on, aga nüüd, kus ta seda tegi, polnud ta valmis lõpetama. Tema laubal tärkasid higipiisad, veri vemmeldas ootusärevalt. Kui ta kirja Fore Streeti postkontorisse viib, läheb see järgmisel päeval kindla peale kohale.
Päike paistis soojalt talle kuklasse ja õlgadele, kui ta mööda uue elamurajooni puiesteid lonkis. Harold heitis pilke inimeste akendesse ja mõnikord olid need tühjad, aga mõnikord vaatasid inimesed talle vastu ning ta tundis, et peab edasi ruttama. Mõnikord oli aga aknal ese, mida ta ei oodanud; portselankuju, vaas ja isegi tuuva. Iseenese haprad tükikesed, millega inimesed ümbritsesid end kaitseks välismaailma eest."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar