 |
| Lugesin 25.-26. november 2022 |
Laure'i rünnatakse just koduukse ees ning kallaletungija saab saagiks tema käekoti. Koti kaotus on talle tõsine hoop, sest ta mõistab, kuivõrd palju isiklikke ja tähtsaid mälestusesemeid ta koos sellega kaotas. Shokeeritud naine palub öömaja vastasmajas asuvast hotellist, kust ta hommikul õhtuses rünnakus saadud vigastuste tõttu koomasse langenuna haiglasse toimetatakse.
Järgmisel hommikul leiab röövli poolt maha jäetud käekoti raamatukaupmees Laurent, kes otsustab koti omaniku omal käel üles leida. Selgub, et see polegi nii lihtne kuid juhtunu mõjul hargnema hakkavad sündmused viivad nendega seotud inimesed hoopis uutele radadele.
Hästi ja ladusalt kirjutatud lugemine, mis paneb muidugi ka mõtlema sellele, kui palju meiega seotud asjad ja esemed võivad meist enesest kõneleda ning kuivõrd suur võib nende tähtsus meie jaoks olla. Siin on ka mõnusat huumorit, mis võib olla üsna omapärane - näiteks on Laurent'i tütrel kiskjalik ja ülbe kass nimega Putin...
"Kell oli juba peaaegu üksteist. Laurent istus ikka veel põrandal, nüüd aga igasuguste esemete keskel, ja luges tundmatu naise punaste tondinahksete kaantega märkmikust tema mõtteid, mida oli kümmekond lehekülge, mõned läbi kriipsutatud, mõned alla joonitud või suurtähtedega kirjutatud. Käekiri oli elegantne ja nõtke. Ta pidi olema teinud need sissekanded ootamatul ajendil, ilmselt kohvikuterrassil või metroovagunis. Laurent oli võlutud neist üksteisele järgnevaist juhuslikest, liigutavatest, totakatest tundlikest mõtetest. Ta oli avanud ukse, mis viis lillakashalli käekotiga naise hinge, ja kuigi oli veidi sobimatu lugeda väikese märkmiku lehekülgi, ei suutnud ta lõpetada. Talle tuli pähe tsiteerida Sacha Guitry'd: "Magaja vaatamine on nagu sinule mitte adresseeritud kirja lugemine.".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar