Lugesin 2. jaanuaril 2023 |
Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: "Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu."
Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.
Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade "Kui ema on" kirjutamiseks.
Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks.
Kustutan sõnad ära. Kustutan ära "Kui ema on". Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.
Sasha on just 12-aastaseks saav tüdruk, kes elab koos oma isaga, lisaks on tal vanaema ning isast noorem Elvisesoenguga onu Ossi ning hea sõbranna Märta. Tüdruk on teinud endale nimekirja, mille abil ta loodab minna elus teistsugust teed kui tema ema, kes depressiooni põdedes valis 36-aastasena elu asemel surma. Lühidalt kõlab ellujäämise nimekiri nii:
"1. Lõika juuksed maha. 2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest. 3. Ära loe raamatuid. 4. Kanna ainult värvilisi rõivaid. 5. Ära Jaluta. 6. Ära käi metsas.7. Ära mõtle liiga palju. 8. Hakka koomikuks."
Nimekirjas olevad punktid valis tüdruk just selle järgi, et talle tundub, nagu oleks ta emaga liiga sarnane ja loodab erinevalt elades oma eluga paremini toime tulla. Kuigi just Sasha emalt pärineb väljend funny bones, mis tähendab inimesi, kes on juba sünnipäraselt andekad, kerkivad tüdruku silme ette pildid depressioonis emast, kes võis keset igapäevaelu tarduda ning kaduda kusagile oma maailma.
"Ma mäletan, kuidas ta võis istuda köögilaua taga ja lihtsalt enda ette põrnimtseda. Ema. Kuidas ta võis poolelt liigutuselt tarduda. Justkui keset liigutust ja niimoodi istuma jäädagi. Üks kord oli tal käes muna, mida ta oli just hakanud koorima, ja siis jäi ta äkki liikumatuks, tardus üleni, muna ühes käes ja väike valge kooretükk teises. Nagu oleks ta filmis ja keegi oleks filmi pausi peale pannud, stoppkaadrisse. Ta ei näinud mind, kuigi istusin otse tema vastas. Tema silmad olid tühjad. Ei tajunud midagi. Need oleksid nagu valele poole sunatud, ta silmad. Sissepoole."
Sasha tahab olla rõõmus ja normaalne, sest pärast ema surma ei oska paljud ümbritsevad inimesed tema olukorda kuidagi suhtuda. Kuid tüdruku isa Albert ehk Abbe muretseb tema pärast, sest on näha, et Sasha on otsustanud oma leina ja kurbusega igal moel võidelda. Seda joont aitabki tal ajada nimekiri, mida ta vapralt järgib. Sasha on tõesti vahva ning humoorikas ja oma plaanidega õnnestub tal jõuda niikaugele, et ta astub edukalt lavale koos kogenumate stand-up koomikutega. Seda kõike isegi pärast esimest totaalset läbikukkumist, mis teda tabab klassikaaslastele maakera ehituse teemal stand-up stiilis ettekannet tehes... Kuid ühtlasi on Sasha pärast edukat stand-up klubis esinemist ka kõikide oma nimekirja punktidega äkitselt toime tulnud. Ning sinnamaale jõudnult tabab teda lõpuks kurbus, mida ta on nii kaua tagasi hoidnud...
Ilus, südamlik ja naljakas raamat leinast ja sellega toimetulekust. Sasha huumoritaju ning sõnaleiutised on väga vahvad, näiteks kutsikainfarkt, mille selgitus oleks: "Kutsikad on nii juba armsad, et mul tekib südames mingisugune suhkrushokk, nagu südameinfarkt, ainult et hea." Lein ja kurbus, mida Sasha lõpuks on lubanud endal tunda, aitavad uuesti jõuda rõõmu ja armastuseni, mis pole kusagile kadunud. Sasha meenutab oma terapeudi Linn'i öeldut ning mõistab, et kuigi emal olid elu lõpus depressiooni tõttu väga rasked ajad, oli ta varem alati tütre jaoks olemas: " Ema armastus on minu sees, see on minu südames alles, särab seal nagu päike."
Autor Jenny Jägerfeld on psühholoog ja kirjanik ning oma tänusõnades on ta hästi kokku võtnud selle, miks nii keerulistest asjadest rääkima (ja muidugi ka kirjutama) peaks.
"On asju, millest on paljude meelest nii südantlõhestavalt raske rääkida, et ollakse pigem vait. Enesetapp on üks neid teemasid. Vaimne tervis teine. Ma nii väga sooviksin, et see poleks nii. Sest ma arvan täpselt samamoodi nagu psühholoog Linn selles raamatus, et ohtlik pole mitte olla kurb, vihane või mures, vaid oht peitub pigem kõikide nende raskete mõtete ja tunnetega üksi jäämises. Sest siis võib-olla arvad, et su probleeme ei saagi lahendada, et jäädki ennast halvasti tundma ja oled maailmas üksi. Siis ei suuda äkki endale meelde tuletada, et asjad muutuvad, et ükskord naeratad jälle, isegi kui sel hetkel tundub see võimatu. Üks põhjus, miks ma selle raamatu kirjutasin, oli see, et tahtsin muuta enesetappudest ja vaimsest tervisest rääkimise lihtsamaks. Sest sellest rääkimine on elutähtis."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar