 |
| Lugesin 1.-2. märts 2024 |
"...aga ma armastan rohkem valgust, imetabast valgust. Valgus on fotograafidele nagu ideed kirjanikele, sa ju tead? Ja ma kavatsen oma ülejäänud elu pühendada valguse, täiusliku valguse jahtimisele."
Elin on hinnatud fotograaf, kes töötab ja elab New Yorgis. Tema väikene perekond on tütar Alice ning abikaasa Sam, ent naise töö on tema jaoks nii tähtis, et tihtipeale jääb ta perekondlikest sündmustest kõrvale. Tema ja abikaasa Sam'i teed aina kaugenevad üksteisest kuni mees otsustab nende ühisest kodust välja kolida ning jätab Elini üha süvenevate meeleolude küüsi. Nimelt on naise nimevikus mitmeid väga keerulisi sündmusi, millest isegi tema lähedased midagi ei tea ja milles ta isegi lõpuni selgusele pole jõudnud.
Kui tegu on sünge minevikuga, võib inimene minna isegi nii kaugele, et sunnib end unustama asju, mis tal edasi elamast takistavad ja jätab olulistest juhtumustest rääkimata ka oma lähedastele. Kuid nagu Elin ise leiab, saab tõde ja minevik inimese siiski ühel hetkel kätte. Lõpmatuseni pole võimalik põgeneda kui soovid ikkagi päriselt, oma elus ja lähedaste jaoks kohal olles, edasi elada. Elinile on suureks abiks tema täiskasvanuks saav tütar Alice, kes hakkab ema lapsepõlve vastu huvi tundma ning ei anna järele ema soovile minevikuga kohtumist edasi lükata.
Põrkuvad kindlasti ka ameerika eluviisi väljapoole suundunud ja põhjamaise inimese sissepoole vaatav olemus, nii leiab ka eestlane siit tuttavat. Kuidas on võimalik aastakümnete kaupa lükata edasi midagi, mis on oluline? Seda suudab omaette hoidev eestlane kindlasti mõista. See raamat pole just helge lugemine, ent jutustab kindlasti ka sellest, kuidas raskete sündmustega vastakuti seistes võib lõpuks rahu ja leppimist leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar