 |
| Lugesin 3.- 4. jaanuar 2024 |
"Mõnikord," alustab Mattias. Hõõrub veidike kaelasooni. "Mõnikord on mul tunne, et too suvi jätkub praegugi. Et me elame mingil moel ikka veel tolles ajas. Isa, sina ja mina. Kogu küla..."
Väike poiss kaob oma koduhoovilt. Korraldatakse põhjalikud otsingud, mida lugeja näeb suures osas politseiülem Manssoni silme läbi, ent Billyst leitakse vaid üksik sini-valge king keset maisipõldu. Tema perekonna - ema-isa Magdalena ja Ebbe ning õe-venna Veronica ja Mattiase - elu muutub täielikult.
Aastaid hiljem kohtub tema õde Veronica grupiteraapiat läbi viies noormehega, kelle jutustus talle seda ammust sündmust meenutab. Raamat pendeldab mineviku ehk 1983. aasta ja tänapäeva vahel, nagu ka autori teoses "Talvetuli". Iseenesest on see hea võte kuid vahel hakkab selline edasi-tagasi hüplemine väsitama, sest kogu aeg peab end kahe liini vahel ümber lülitama. Samas avavad ja selgitavad mineviku sündmused tegelastes ja tänapäeva sündmustes tihtipeale külgi, mis muidu võib-olla mõistmatuks jääks. Aeg-ajalt lisandub 1983. aasta sündmuste kirjelduse juurde ka mõni armastuskiri, mille saatja ja saaja jäävad esialgu saladuseks.
Veronica ema hukkus, kukutades end läbi jää. Naine tunneb, et ta hoiabki ema ning väikevend Billy surma enda sees, nagu jää all, et kuidagi toime tulla. Toimetulekuks on ta ka kasutanud narkootikume, tablette, alkoholi, ning on senimaani sõltuvuste küüsis. Blond noormees Isak, kes tema grupiteraapiasse ilmub, käivitab aga sündmuste ahela kus Veronica leiab järjest uusi juhtlõngu, mille abil ta loodab teada saada, mis tema 5-aastase väikevennaga ikkagi juhtus. Kuigi omal ajal otsiti Billyt põhjalikult, avastab Veronica siiski üht-teist, mis tol ajal tähelepanuta jäi ning abiks saab olla ka tema 2 aastat vanem vend Mattias, kellest on saanud politseinik.
Märksõnu: onu Harald Aronson, isa Ebbbe, ema Magdalena, Tommy Rooth, Sailor
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar