 |
| Loetud 18.-19. november 2021 |
"Ma kujutasin ette lausa silmanähtavat lootusetust paksu uduna meie vahel ning nihkusin toolis ettepoole, et hoida tema tähelepanu: "See pole tõsi, et on liiga hilja, Agathe. Ma usun, et elu koosneb suurest hulgast valikutest, mis meil tuleb teha. Ja ükskõiksus valdab meid alles siis, kui keeldume niisugust vastutust enda kanda võtmast."
Olin neid sõnu lausunud mitmel eri moel sadu, võib-olla tuhandeid kordi, aga kuna mul ei olnud tõelist, positiivset kogemust, millega neid sõnu täita, jäid need üksnes üldistuseks. Sellegipoolest lootsin ma, et Agathel on neist kasu. Ta lebas seal oma armiliste randmetega, läbipaistev ja habras nagu klaas, ja kuigi ma tundsin end nagu silmakirjatseja, olid mu kavatsused ju head. Soovisin teda tegelikult aidata ja mõnes mõttes muutis see kõik raskemaks.
"Ma saan aru, mida te ütlete, doktor. Kas te arvate, et ma pole proovinud iseendale sedasama öelda?"
"Mõnikord on abiks, kui keegi teine seda ütleb," püüdsin selgitada.
"Võimalik. Ma arvan ka, et ma proovin, kuid elu põgeneb alatasa mu eest. Ta on sealsamas - nii lähedal, et ma haistan teda." Ta vaatas unistavalt enda ette. "Aga ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas sisse pääseda.""
Üks ilus raamat, alustades kasvõi kaanekujundusest. Peategelane, 72-aastane psühhiaater loeb visiite, mis tal veel enne pensionile minekut vastu võtta on jäänud, kui tema vastuvõtule trügib sakslanna Agathe, keda on varem Saint Stephane'i haiglas ravitud.
Tasapisi selgub mehele, et ta isegi on elust võõrdunud. Tal pole õieti peret ega lähedasi ning töö, mis on kunagi olnud talle väga oluline, on nüüd pigem päevast-päeva toimuvate visiitide üleelamine. Samuti häirib teda vananemine.
"Aeg voolas minust läbi, nii nagu vesi läbib roostes filtrit, mida keegi ei vaevu välja vahetama. Tol tinahallil vihmasel pärastlõunal olin ilma vähimagi pühendumuseta rääkinud seitsme patsiendiga ja jäänud oli veel üks, seejärel võisin koju minna. /.../
Miks - ja see oli alati esimene mõte - ei räägi keegi mitte kunagi, mis juhtub kehaga, kui inimene vanaks jääb?
Miks ei räägita valutavatest liigestest, lotendavast nahast ja nähtamatusest? Vananemine, mõtlesin ma, sellal kui kibestumus maad võttis, tähendab eelkõige avastamist, kuidas erinevus inimese mina ja tema keha vahel kasvab üha suuremaks, kuni ühel päeval on inimene iseendale täiesti võõras. Kas selles on midagi ilusat või loomulikku?"
Kuid Agathe tulek muudab midagi, see avab peategelases uksi, mis seni on suletuna püsinud või kinni vajunud. Kaunilt kirjutatud ja hästi tõlgitud. Peategelase nime lugeja vist teada ei saagi (vähemalt mina ei märganud), küll aga seda, et tegevus toimub Pariisis millalgi pärast 1935. aastat. Neid aastaarve on üllatav lugeda, sest tundub, nagu võiks tegevus (peale haiglas toimunu, millest annavad raamatus aimu Agathe haigusloos äratoodud märkmed) aset leida kasvõi nüüd ja praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar