 |
| Lugesin 2.- 4. jaanuaril 2023 |
Raamat sattus mulle kätte kuna elukaaslane läks just kümneks päevaks Tansaaniasse fotomatkale. Nii et tema tagasi tulles saan küsida kui palju tema kogemused vastasid raamatu autori omadele. Muidugi oleks mõnusam kui ka ise oleks saanud reisile minna kuid seekord tuleb leppida reisiga mööda raamatu lehekülgi. Autor Maiki Udam aga sattuski Aafrikasse tänu oma abikaasale, kes asus tööle Tansaanias puiduga tegelevasse firmasse.
Kui ma ise end reisile sätiksin, oleks sarnase raamatu lugemine täiesti hädavajalik. Olen pigem mugavust armastav reisija ning harjumuspäratud asjad on need, milleks peaksin ette valmis olema. Näiteks keerukad teeolud, pikad autosõidud, mis võivad tänu bussijuhtide hulljulgusele ka väga ohtlikud olla, mustus ja kehvad elamistingimused. Egiptuses või ka Kanaaridel käies on mind alati väga kurvastanud kui prügi kõikjal lendleb ning loodusest ning üldse oma ümbrusest ei hoolita. Korruptsioon, vargused, vägivald, kokkulepetele käegalöömine jne. Seda kõike kohtab autor ka Tansaanias.
Hoolimata negatiivsest on siiski palju sellist, mis inimesi samas Aafrika külge köidab - loodus, põnev loomastik-taimestik. Ning ka n.ö manana-suhtumine võib olla hoopis positiivne. Kõigega polegi siiski ehk nii kiire ning elu võib võtta veidi rahulikumalt ning tänulikumalt.
Kuna veidi puudutatakse raamatus ka Tansaanias räägitavast suahiili keelt, tekkis huvi selle vastu ning leidsin netist ühe päris toreda koha, kus keele algetega tutvuda: Lingohut.com . Eestlase jaoks on kahtlemata tore sõna näiteks pole pole, mis tähendab "aeglaselt".
Reisimine avab silmi ka iseenda ning oma kodumaa suhtes. Maiki Udam läheb mitmel korral Sansibari, teisel korral koos abikaasa Sveniga puhkust veetma. Ta mainib ära, et Sansibaril kaubeldi varem Ida-Aafrikast toodud orjadega, keda püüti küladest ning veeti läbi maa ketistatuna, nagu loomi. Müüdavate orjade väärtus oli suhteliselt väike. Ametlikult lõpetati orjaturg 1873. aastal kuid see olevat tegelikkuses jätkunud veel kuni I Maailmasõjani. Rändurid leiavad moodsa orjanduse infotahvlilt, et Eesti on Euroopa riikide seas suhteliselt esirinnas... Küllap on siin mõtlemiskoht, sest orjanduseks võib ju tõesti pidada sedagi, et praegusel ajal peavad paljud rühmama vaevu ots-otsaga kokku tulekuks, et kasvõi pangalaenu tagasi maksta vms. Küllap oleks üks lahendus ka otsida endas aafrikalikku mõtteviisi ning olla rahul vähemaga, kulutada vähem. Ent teisest küljest - ju on ka meie kliima teinud eestlasest suurema töörügaja - pole ju lootustki, et võiksime lihtsalt palmi all istuda ning oodata, millal sealt midagi söödavat alla kukub.
Need, kel on kunagi plaanis Tansaaniasse minna, saavad raamatu põhjal koostada korraliku nimekirja kohtadest, mida tasuks külastada. Maiki käib koos abikaasaga päris mitmes looduspargis ja muidu looduskaunites kohtades. Lisaks avanes neil lõpuks võimalus oma silmaga näha ühte kohalikku pulmapidu ning mitmeid kodusid, mis kõik oma tagasihoidliku välimuse ja sisemuse poolest üksteisele sarnanesid.
Kui autori abikaasa Sven puutub tööl otse kokku tansaanlaste ning nende erineva töökultuuriga siis Maiki ise kogeb tansaanlaste tahtmatust probleemidega tegeleda näiteks matkahommikute alguses kui väljasõidu hilinemisest ei anta teada ning see võib lükkuda isegi mitme tunni võrra. Soovimatusest anda edasi halbu uudiseid on järgmine kurblik ent samas tragikoomiline vestlusekatke:
"Tere. Toon su vanematelt sulle tervisi."
"Aitäh! Kuidas neil läheb? Kõik on terved?"
"Ema on terve, aga isa oli siis, kui nende juurest lahkusin, haiglasevõitu."
"Mis tal on, ega ometi midagi tõsist?"
"Oli teine üsna põdur, võib-olla on juba praeguseks surnudki."
"Mid sa räägid! Nii tõsine lugu?"
"Jah, kahjuks küll. Just äsja kuulsin, et tegelikult ta juba ongi surnud..."
Minu arvamusele, et mujale minnes avastatakse just kõige rohkem iseenda ning oma kodumaa kohta, leiab kinnitust ka autori mõtiskluses selle kohta, kuidas Aafrika on teda muutnud.
"Olen viimase aasta jooksul aru saanud, et alates varastest kahekümnendatest olen võtnud endale sihte seadva, korraldava ja kontrolliva pereema ja ametniku rolli, aga tegelikult olin ma enne seda hoopis teistsugune. Ja ma arvan, et olen oma põhiolemuse siin uuesti üles leidnud. Mul pole tegelikult vähimatki vajadust maailma parandada või Aafrikat päästa või inimesi "õigele" teele juhatada. Minust on taas saanud unistaja, vaatleja ja seikleja. Jälgin seda, mis minu ümber toimub, ja naudin hetke. Aitan, kui küsitakse, niisama ei lähe torkima, kui just kellegi elu või tervis ohus ei ole. Inimesed ja loomad saavad endaga suurepäraselt hakkama, kui nende ellu ei sekkuta."
Raamatu lõpus annab autor ka soovitused reisihuvilistele: Mkomazi loomapark; Kilimanjaro mägi; Kilimanjaro park; Arusha park koos Meru mäega; Serengeti loomapark; Ngorongoro reservaat koos kraatriga - võimalus näha ära "suur viisik" ehk elevant, lõvi, leopard, pühvel ja ninasarvik; Tarangire loomapark ("väike-Serengeti); Lake Manyara soolajärv; Gombe - Tanganjika järve ääres asuv shimpansipark, kuhu pääseb Kigoma linnakese kaudu; Kitolo lillepark Malawi järve ja Matema küla lähedal; Ruaha loomapark - Ida-Aafrika suurim, mitmekesise maastiku ja loomastikuga; Udzungwa mäestikupark - kuulus rikkaliku taimestiku ja linnustiku poolest, dzhunglimatkad; Mikumi savannipark; Selous' reservaat - metsikum, loomarikkam ja vähemate turistidega. Rannapuhkuseks on autori soovitused Victoria, Tanganjika ja Malawi järved ning turistlikum Sansibar.
Ega muud kui jään ootama oma teisepoole reisimuljeid ning ehk siis õnnestub ühel heal päeval ka omaenese silmaga Tansaaniat näha!
P.S. Siiski jäävad täpsemad reisimuljed minust kirjeldamata - võin vaid mainida, et reisiga jäi rändur väga rahule ning külakostiks tulid kaasa imeilusad fotod, ka maasaidest ja nende vahvatest lastest. Ning kohalike poolt röstitud pehme maitsega kohvi, mida võiks küll tiheminigi nautida, lisaks mõned leidlikud meened :). Näiteks allpool näha olev kuumaalus, mille materjaliks on erksate kangatükkidega kaetud ja omavahel seejärel tugevalt kokku õmmeldud pudelikorgid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar