Ütle mulle kolme asja * Julie Buxbaum

 

Lugesin 22.-23. jaanuaril 2023

Jessie ema on surnud ning kaks aastat hiljem on ta sunnitud kolima koos oma isaga Los Angelesse, kus elab isa uus abikaasa. Tüdrukut ootab õppetöö kallis Wood Valley keskkoolis, kasuema Rachel ning kasuvend Theo. Kool ja õpilased jätavad Jessie'le üsna vaenuliku mulje, igal juhul erineb kõik väga tema harjumuspärasest keskkonnast. Ka isast pole abi, sest tüdruk vaevu kohtabki teda... Võõrasemaga suhtleb Jessie samuti vähe ning pinnapealselt ja kasuvend Theo paistab teda lausa ignoreerivat.

Viimased aastad on Jessie ära harjutanud ootamatuste ning olukordadega, millel pole midagi pistmist tema varasema turvalise eluga ja nii ei tulegi tüdrukule erilise üllatusena kui talle kirjutab keegi võõras, kes pakub oma abi uude kooli sisseelamisel. Jessie on kahtlev kuid meili- ja sõnumisuhtlusest uue tuttavaga saab peatselt oluline osa tema päevadest. Küsimisest ja uurimisest hoolimata ei saa tüdruk kuidagi teada oma kirjasõbra isikut - selge on vaid see, et uus tuttav teda teab ning oskab anda uue kooli suhtes soovitusi. Selgub, et omavahel seob neid lähedase pereliikme kaotus kuid sellest informatsioonist hoolimata ei suuda Jessie oma salapärase sõbra isikut välja selgitada.

Hoolimata ajutistest tagasilöökidest ning vist pea paratamatust asjaolust, et Jessie satub uues kohas kiusamise ohvriks, läheb tema elu ikkagi ülesmäge ning ta leiab uusi sõpru ka üllatavates olukordades. Nagu ikka, tuleb välja, et kõik pole must-valge, rohi pole alati rohelisem seal, kus meid pole ning elu läheb edasi, kõigest hoolimata. Südamlik raamat, hästi kirjutatud ning hea lugeda. Võib-olla teeb lugemise kergemaks see, et Jessie on oma kaotusega pidanud juba mitu aastat toime tulema ning suudab nii ennast kui teisi näha ka huumoriga või kõrvalvaataja pilgu läbi. Tema sõbranna Scar on osanud teda toetada ning lohutada õigete sõnadega ning ta ise on jõudnud mõteteni, mis teda aitavad. Kuigi sellise kaotuse puhul jääb alati lein inimest saatma:

"Me saame sellest üle, ma püüan ka edaspidi, et sellest üle saada - kogu oma läppunud, hingematvast leinast, aga see ei ole kunagi ok, et ema pole siin. Et teda pole minu keskkooli lõpetamisel; et ta ei pea mulle kunagi seda loengut ja mina ei saa kaasa mängida ja öelda "Ole nüüd, ema"; et teda pole kohal, kui ma ülikooli sisse saan (või ukse taha jään); et ta ei näe kunagi, kelleks ma kasvan - too suur mõistatus, kes ma olen ja kes ma peaksin olema, lõpuks lahendatud. Ma marsin täiesti üksinda laia teadmatusse. /... / ..võtan seda kui märki, ainsat võimalikku teed edasi. Ma ei karda enam kõike. Ei valu ega tagasilükkamist. Oma isa ükskõiksust. Dri tunnete riivamist. Liami ja Gemiga silmitsiseismist. KEga päriselt kokkusaamist, näost näkku. Edasi seiklemist, päev-päevalt, alasti ja kaitsetult ereda, ereda päikese poole."