Valejälg * Wallander * Henning Mankell

 

Lugesin 25. jaanuar - 1. veebruar 2023

Wallanderi sarja raamatutes on tihtipeale lugejal väike eelis, sest autor kostitab teda eellugude või muu säärasega, mis paneb mõtte palju suuremalt liikuma. Ning pinge ongi juba tekitatud, sest jääb vaid oodata, millal politseiuurijad oma mõttega mõnes sarnases suunas liikuma hakkavad. Sellise eellooga algab ka "Valejälg".

Jaanipäev läheneb, suvepuhkus on tulekul ning Kurt Wallander ootab seda. Ametipostilt on lahkumas Ystadi politseiülem Björk, kelle asemele peaks sügisel saabuma uus, sedapuhku naisülemus. Wallander mõtleb Baiba peale, kellega ta Riias tutvumise järel mõned korrad on kohtunud. Kuid siis tuleb kutse Edvin Salmonssoni tallu, kus peremees on näinud oma rapsipõllul imelikult käituvat naist, kes politseiuurija lähenedes paneb end ootamatult põlema. "Katastroof tuleb eikuskilt. Sünnib midagi niisugust, mis ei peaks sündima. Surnuveoauto tuleb suve enda järele," mõtleb mees pärast shokeerivat sündmust. Surmaga ja vägivallaga kokku puutumine ei tee uurijat selle suhtes immuunseks, Wallander suudab endale kaitseks lihtsalt omamoodi kilbi ümber panna kuid selle taha jääda ta siiski ei saa.

"Ta jõudis koju oma korterisse pärast kella kahte öösel. Alles siis, kui ta oli istunud diivanile, ilma et oleks tahmunud rõivaid ja poriseid saapaid ära võtnud, varises kaitsekilp. Ta oli kallanud endale klaasi viskit, rõduuksed olid lahti, lastes tuppa suveöist õhku, ning ta purskas nutma kui laps.
Ka see tüdruk, kes ennast surnuks oli põletanud, oli olnud laps. Ta meenutas Wallanderile ta oma tütart Lindat.
Kõigi politseis töötatud aastate juuksul oli ta endas välja arendanud valmisoleku kõige selle vastuvõtuks, mis võis teda ees oodata, kui ta jõudis kohale, kus keegi inimene oli leidnud vägivaldse ja äkilise surma. Ta oli näinud inimesi, kes olid ennast üles poonud, püssitoru suhu surunud, ennast tükkideks lasknud. Mingil moel oli ta õppinud kõike nähtut taluma ja pärast kõrvale lükkama. Aga see ei kehtinud juhul, kui asi puutus lastesse või noorukitesse. Neil puhkudel oli ta niisama kaitsetu, kui kunagi politseis tööd alustades. Ta teadis, et enamik politseinikest reageeris samamoodi. Kui vägivaldselt ja mõttetult lahkusid elust lapsed või noorukid, varises kokku harjumusele tuginev kaitse. Nii pidi see jäämagi senikauaks, kui ta jätkas tööd politseis."

Just siis kui Wallander loodab, et rohkem keerukaid juhtumeid ei lisandu, tuleb teade endise justiitsministri jõhkra tapmise kohta. Meeskond asub sündmuskohta uurima. Leides mõrvatu riidekapist 36-kaadrise filmiga fotokaamera, tabab Wallanderi eelaimdus.

"Kell lähenes keskööle, kui ta Wetterstedti majast lahkus. Vihma sadas ikka veel üsna kõvasti.
Ta sõitis otseteed koju.
Korterisse jõudnud, võttis ta köögis istet. Mõtted tiirlesid selle ümber, mis võis olla piltidel.
Vihmapiisad põristasid vastu aknaruutu.
Äkitselt tajus ta, et ligi on hiilinud hirm.
Midagi oli juhtunud. Ent ta aimas, et see oli üksnes millegi suurema algus."

Wallanderi aimdus osutub õigeks ning lugu areneb edasi pikaks ja keeruliseks juhtumiks, kus selgust saada on väga raske ning pidevalt tabab uurimisgrupi liikmeid tunne, et mõne suuna puhul on tegu valejäljega. Lõpptulemuseni jõudes sooviksid paljud mõelda, et see, mida nad on just teada saanud, pole sugugi nii. Rohkem kui õigustatud on ka küsimus, kes selles juhtumis on tegelikud ohvrid ning kes päriselt süüdlased...

Veel märksõnu: Dominikaani vabariik, Dolores Maria Santana, Arne Carlman, kunstiäri, indiaanlased, Geronimo, Björn Fredman, Stefan Fredman, Louise Fredman, Ake Liljegren, Hans Logard.

Nagu ikka, toimub uurimises edasiliikumine tihtipeale mõttetöö, aimduste ning alateadvusest esilekerkivate, uurijatele endilegi teadvustamata jäänud tähelepanekute abil, mis lõpuks aitavad viia lõplike tulemusteni. 

"Politseinikud pidid oskama kuulata vähemalt niisama põhjalikult, kui neid oletati valdavat küsitluse keerukat kunsti. Politseinikud pidid alati kuulama. Püüdma asjade varjatud tähendust ja avastama mõeldavaid motiivisõlmitisi, mis vahest kohe nähtavale ei tulnudki. Ka pidid nad oskama püüda kurjategija nähtamatuid jälgi. Täpselt nagu siin majas. Toimepandud kuriteost jäi alati maha midagi niisugust, mis ei paistnud silma ja mida eksperdid ei suutnud nähtavaks teha. Kogenud politseinik suutis välja peilida, mis see niisugune oli. Võib-olla polnudki kurjategija maha jätnud oma jalatseid. Küll aga omi mõtteid."