Une pealt ja rahus * Donna Leon

 

Lugesin 18.-19. märts 2022

Veel üks lugu inspektor Brunettiga. Sedapuhku algab raamat Guido Brunettiga asendamas ülemust, kes veedab parajasti Taimaal puhkust. Veneetsias tundub sel hetkel väga rahulik ning Brunettil on igav, kuni kabinetti ilmub noor naine, kes tundub talle tuttav.

Selgub et tegu on õde Immacolata'ga, kes on nunnaseisuse maha jätnud, kahtlustades, et hooldekodus, kus ta töötas, on mitmeid patsiente surnud imelikel põhjustel. Ning mitmed neist on enne surma maininud, et soovivad kindlasti asutust oma testamendis meeles pidada.

Donna Leon ei jäta käsitlemata ja mainimata kõiki neidsamu inimesi ja nüansse, mis on saanud kindlaks osaks Brunetti sarjast. Muidugi mõista on selleks arvutil (lausa kriminaalselt) osav sekretär ehk signorina Elettra ning Brunetti abikaasa Paola, kes alati kodus hõrgutavaid roogasid pakub ning sealjuures puudutab oma filosoofiliste mõtisklustega sageli just neidsamu valupunkte, mis Brunettil ka uurimises parajasti esil on. Kiituslaul ja ülistus värskele itaalia toidule, itaalia bürokraatia üüratu aeglus ning Veneetsiat üleujutavate turistide rohkus - kõik see on siin olemas. Vahel tundub isegi, nagu mõni vestluskatke või mõtisklus isegi korduks liigselt, näiteks igakordne jutt signora Elettra uskumatult meisterlikust andmete otsimisest, mis tihtipeale tundub väljuvat politseile sobivatest piiridest.

Ilmselt armastab Donna Leon ka ise väga itaalia toitu, sest seda kirjeldatakse põhjalikult. Ja ma mõtlen - kes siis ei armastaks, kui tegu on värsketest ainetest valmistatud ülimaitsvate roogadega. Kuid iga kord kui mõnd järjekordset Brunetti lugu loen, taban end mõttelt, et kuidas jõuab üks tööl käiv naine kõik need mitmekäigulised söögikorrad valmis teha, iga päev? Igas raamatus tuleb vähemalt paar või rohkemgi perekondlikku söögiaega ette, kus ka lugeja üsna täpselt aimu saab, mida ja kuidas ja kui palju söödi. 

Kuid tagasi politseitöö juurde - Brunetti püüab uurida, kas tõesti on testamentide ning surmade vahel seoseid, ent kohtumised ja dokumentidega tutvumine viivad teda pigem tõdemusele, et ehk on Maria Testa (nii on endise nunna nimi) siiski eksinud. Ent siis rünnatakse Mariat ning on selge, et keegi soovis teda igaveseks vaikima sundida. Marialt endalt pole võimalik midagi küsida, sest pärast ootamatut õnnetust on ta koomas. Kohe järgmiseks sureb ühe tema mainitud vanainimese vend, kellega Brunetti on vaid mõni päev varem vestlemas käinud, niisiis muutub olukord aina kahtlasemaks...

Küllap olen tõesti jõudnud kriitilise koguse Brunetti-raamatute tarbimiseni. Sest mingid asjad hakkavad järjest enam silma. Näiteks see, et signorina Elettra riietust kirjeldatakse väga-väga sageli ning mitmel korral oleks see nagu meelega tüütu ülemuse Patta riietuse naiselik versioon. Aga kuidas see peaks võimalik olema, et seda nii tihti juhtub? Hmmm. Ning sarja selles osas tundub, nagu oleks Brunetti muutunud äkitselt signorina Elettra andmehankimisoskuste suhtes kuidagi väga kahtlustavaks, varem pole minu arvates asi nii hull olnud - pigem on Brunetti ja tema kaastöötajad olnud tänulikud, et neil selline arvutil üliosav ja kõikjal häid suhteid omav sekretär olemas on. Tundub vahel nagu oleks autor unustanud, et ta on sellest teemast juba üsna palju kirjutanud. Küllap ongi keeruline kirjutada nii, et midagi liigselt ei kordu, ent samas ka esmakordselt seda sarja lugema sattunule oleks ka kõik selge ning arusaadav.

Paljud juhtumid saavutavad oma mastaabilt lõpuks väga suured mõõdud, ehkki alguse saab kõik tihtipeale mõnest väikesest sündmusest. Ka siin ei jää asi pidama väikese kuritöö raamesse vaid areneb suureks, hõlmates religiooni, vaimulikke ning kirikut, millel Itaalias on kindlasti pikad traditsioonid. Julmus, teesklus, omakasupüüdlikkus, ahnus, usuhullus ja kõlblusetu käitumine - nende kõigiga tuleb Brunettil kokku puutuda. Ning ikka ja jälle jõuame selleni, et Itaalias sumbub õigusemõistmine enamasti korruptsiooni ja bürokraatiasse, võimulolijate omavahelistesse kokkulepetesse või muusse säärasesse - Brunetti puhul on uurimise takistajaks endiselt väga sageli tema enda ülemus Patta, kes on kõrgemate instantside poolt väga mõjutatav. Seda kõike arvestades on tegelikult ime, et sealses politseis üldse veel jätkub südame ja südametunnistusega tegijaid.