 |
| 11. oktoober 2021 - 13.oktoober 2021 |
Nii tunneb kohtunik Birgitta Roslin kui arst talle mitmeks nädalaks ülekoormuse tõttu haiguslehe kirjutab. Pere lapsed on juba täiskasvanud, suhe abikaasaga on tasapisi jahtunud ning Birgitta tunneb, et ta pole oma elus ehk teinudki asju, mida on tähtsaks pidanud.
Siis saab ta teada jõhkrast mõrvast, mis on toimunud väikeseses Rootsi külakeses ning mõistab, et üks seal elavatest peredest on talle tuttav kuna tegu oli Birgitta ema kasuvanematega. Naine otsustab minna ema lapsepõlvekodu vaatama ning avastab veel enne sõitu internetis infokilde otsides jahmatava seose - samasugusel jõhkral moel on toimunud terve perekonna mõrvamine kaugel Nevadas. Kuid uurimist juhtiv politseinik Vivi Sundberg, kes küll lubab Birgittal näha Hesjövalleni külakeses asuvat Brita ja August Andrén'i maja, ei paista uut infot kuigi tõsiselt võtvat...
Kuna tegu on ulatusliku kuritööga on ilmne, et politsei on üle koormatud. Raamatus leiduvad päris head ütlused politseitöö kohta: "Politseinik, kes võtab oma tööd tõsiselt ja ütleb, et tal on aega, valetab. /.../ Mul on sama tunne kui kõikidel korralikel Rootsi politseinikel. Et ainult mina olen see, kes tõepoolest ka tööd teeb." Need pärinevad ühelt Birgitta tuttavalt politseitöötajalt, ent annavad küllap hästi edasi seda, mida paljud tema ametivennad tunnevad. Selles raamatus pole siiski peategelased uurijad või politseinikud - nendest kulgeb lugu pigem mööda ning keskseks tegelaseks jääbki Birgitta Roslin.
Veidi naljakas kõrvalepõige on Birgitta seos muusikaga. Kuigi naine ei armasta jazzmuusikat, mis väga meeldib tema abikaasale Staffanile, on tema mõtteis mõlkunud, et kunagi tahaks ta kirjutada mõne korraliku poplaulu. Näiteks mõtleb ta:
"Sellest võiksin ma kirjutada. Teineteisele valu põhjustamisest.
Ta tegi mõttes nimekirja valuga riimuvatest sõnadest: palu, talu, jalu, kalu ja salu. Kohtuniku laul valust, mõtles ta. Kuid kuidas seda teha, ilma, et see tuleks lihtsalt banaalne."
Edasi vist kahjuks kirjutada ei saagi, sest siis oleks asjade edasise käigu kohta juba liiga palju paljastatud. Ent eks raamatu pealkirigi vihjab millelegi, mida muidu sugugi ei aimaks. Vahel on huvitav mõelda, millisest mõttekäigust või juhtumusest mõni lugu on alguse saanud. Mis on andnud autorile tõuke sellise loo kirjutamiseks - on see olnud mõni juhuslik seik või mõni isikliku elu kogemus? Mõni loetud artikkel või ehk isegi ajalooraamat? Või lihtne lõunalkäik? Mõtisklus ebavõrdsusest?
"San ei teadnud, mida uskuda. Vaesed inimesed unistasid alati elust, kus ükski maaomanik neid ei piina. Ka ta ise oli mõelnud nii juba sellest ajast, kui ta oli väga väike ja seisis langetatud päi tee ääres, kui mõni ülik oma kaetud kandetoolis möödus. Ta oli alati mõelnud, kuidas saavad inimesed elada nii erinevat elu. Ükskord oli ta küsinud seda oma isalt Peilt ja saanud vastuseks kõrvakiilu. Tarbetuid küsimusi ei esitatud. Jumalad, kes olid puude sees ja ojades ja mägedes, olid loonud selle maailma, kus inimesed elasid. Selleks, et see mõistatuslik universum saavutaks jumaliku tasakaalu, peab olema vaeseid ja rikkaid, talupoegi, kes lükkavad vesipühvli kannul atra, ja ülikuid, kes harva toetavad üldse jalga sellele maale, mis on ka neid sünnitanud."
Selles raamatus saab imestada huvitavate seoste üle, niitide üle, mis seovad erinevaid aegu ja inimesi ning natuke ka reisida väljapoole meie kultuuriruumi. Ja leida, et tegelikult on ühenduskohti ka seal, kus neid ei ootakski, mõeldes eestlase soojamaaigatsuse peale:
"Külm Pekingi talv oli kusagil kaugel, selle oli asendanud soe Aafrika öö. Ta kuulas helisid, mis pimedusest esile tungisid, ennekõike tsikaadide intensiivset häält. Kuigi ilm oli soe, oli tal seljas pikkade käistega pluus, sest teda hoiatati malaariasääskede ohu eest. Kõige meelsamini oleks ta tahtnud end paljaks võtta ja voodi verandale kolida ning magada lageda öötaeva all. Ta polnud iial varem tundnud sellist soojust nagu see, mis talle vastu lahvatas, kui ta koidikul lennukist välja astus. See oli vabanemine. Külm paneb meie käed raudu, oli ta mõelnud. Soojus on võti, mis meid vabastab."
Hea raamat, kohati natuke painava meeleoluga kuid põnev ning mitmetahuline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar