 |
| Lugesin 24.-28. veebruar 2023 |
On üks tore nali, mida jagame kitarristiga, kes mind tihtipeale kontsertidel saadab ning see on seotud olukordadega kui kõht on äkitselt väga täis saanud (vahel, ehkki õnneks pigem harva võib seda ikka juhtuda). Vahva on seda kohata ka mõnes raamatus ja tõdeda, et teisedki on selle meelde jätnud. Erica Falck meenutab seda kui ta peab oma õele Annale tunnistama, et kaksikute ootamise viimane etapp on tõsine katsumus.
"Niiviisi ei tohiks välja näha. Ma olen nagu ristsugutis Muumipapast ja tollest vanamehest Monty Pythony sketshis, kes piparmündiküpsist süües lõhki läks."
Just sedasorti naljad ning igapäevaelu toredad juhtumused ning huumor teevad Läckbergi raamatud õdusaks, nii et hoolimata õudustäratavatest kriminaalsetest sündmusest on tahtmine ikka ja jälle raamatu tegelaste juurde tagasi pöörduda. Tegelikult kirjeldab raamat väga palju ka perede igapäevaelu raskusi - lahkukasvamist, töökoorma kuhjumist ühele pereliikmele, armastuse kustumist või puudumist. Ning kuigi need pole asjad, mis teeksid raamatu meeleolu hubasemaks, on need samas kirjeldused, mis muudavad loo tegelased, nende elu ja mõtted lugejale mõistetavamaks, lubavad meil nendega samastuda.
Seekordne uurimine saab alguse pereisa Magnus Kjellneri kadumisest, kelle kohta politseil igasugused vihjed puuduvad. Kuid nagu ikka, hakkab Erica abikaasa Patrick Hedström oma sisetundele toetudes asja lõpuks uurima uuest suunast, mis juhuslikult ilmneb.
Märksõnad: Cia Kjellner, Ludvig ja Elin, Christian Thydell, Sanna, kirjastaja Gaby von Rosen, Kenneth ja Lisbet, Erik ja Louise
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar