 |
| Lugesin 21. veebruaril 2023 |
"Kurbus ja õnn ei möödu, Need kaevuvad sügavale ja neist saavad meie luud. Me seisame neist moodustunud ebakindlatel jalgadel, püüdes leida tasakaalu, mida ei tulegi.
On ainult armastus. Ainult tõde."
See raamat on Naoko lugu, ja Hajime lugu. Ning koos nendega veel tuhandete selliste paaride lugu, kes kohtusid ning armusid kuid ei saanud kokku jääda. See on ka lugu tuhandetest lastest, kes sündisid sellesse raskesse aega. Ning lugu aegadest, kus kombed ja uskumused ei lasknud inimestel vaba olla ning perekonna surve ei lubanud noortel oma südame häält järgida.
"Ka tõel on oma aeg. Liiga vara või liiga hilja räägituna on see samuti vale."
Nii ütleb 18-aastase Naoko vanaema. On 1950ndate aastate lõpp ning tüdruku perekond ootab kokkuleppeabielu tema ning rikka perekonna järeltulija Satoshi vahel. Kuid Naoko on armunud ameerika sõdurisse Hajime'sse. Noormees on talle abieluettepaneku teinud ning otsustanud tema pärast Jaapanisse jäädagi. Naoko pere keeldub aga Hajimega kohtumast, ehkki tüdruk on kõvasti vaeva näinud, et poisile teetseremoonia selgeks õpetada.
Unenäod, vestlused, mõtted - sõnad, millest need siin koosnevad, on luulelised ja ilusad. Ja ometigi on selles kaunis kultuuris ja pereelus julmust, sest tüdruk peaks kokkulepitud abielu sõlmides perekonna majanduslikest raskustest välja upitama ning tema tundeid Hajime vastu ei soovi mõista keegi peale tema ema. Kummaline, et kultuur, kus isegi hommikune vestlus söögilauas on luuleline ja kaunis, on samas oma kommetelt nii karm, et võib südametult purustada nendesamade armastatud inimeste elusid, kes sinu kõrval istuvad.
Tänapäeva Ameerikas veedab hoolitsev tütar Tori Kovač vähki haigestunud isaga tema viimaseid elupäevi - Taussig'i haiglas, mis uskumatu kokkusattumusena kannab sama nime kui esimene alus, millel tema isa noorena merd seilas. Enne surma annab ta tütrele üle Jaapanist tulnud kirja ja palub tal seda lugeda. Tori loeb kirja alles pärast isa surma, avastades, et on asju, mida ta oma isa kohta ei teadnud. Või siiski asju, mida isa jutustas talle kui müütilisi lugusid, ent mis tegelikult käisid tema enda varasema elu kohta.
Kordamööda kohtume Toriga, kes püüab oma isa varasema elu kohta informatsiooni leida ning 1950ndate lõpus elava Naokoga, kes satub oma armastuse tõttu kirjeldatamatult rasketesse olukordadesse, samuti nagu paljud teised noored naised sel ajal. Ja ometigi soovisid paljud neist vaid õnnelikuks saada, olla koos oma armastatuga, ei muud.
"Ah, näed seda? See on õnne märk, Naoko." Ema osutab mu varrukale, mille roosale lilleõiekaunistusele on puhkama laskunud valge liblikas. Selle pabertiivad õõtsuvad tuules, kohemaid meenub mulle hommikune nägemus ja ma saan jälle hingata.
"Ma nägin sinust und, väike liblikas." Naeratan, tagasi pöördunud sõbrakest jälgides muutun rahulikumaks. "Me sõitsime tuulega, sina ja mina. Kas tood mulle lootust?"
"Võib-olla magad sa endiselt, just nagu Zhuangzi liblikaunenäos," tähendab vanaema, kui Taro aitab tal matile istuda.
Keskendun väikesele külalisele, hoides kätt nii, et ta saaks siidist kangast uudistada. Suur taoismi õpetlane nägi unes, et on liblikas, kes ei mäleta midagi oma inimlikust olemusest. Ärgates oli ta endine. Jälle inimene. Oli ta siis inimene, kes nägi und, et on liblikas? Või oli ta liblikas, kes nägi und, et on inimene? Mis on tõeline?
"Võib-olla takerdus Zhuangzi vale mõtte külge, obaachan," ütlen vanaemale. "Võib-olla ei peaks arutlema selle üle, kumb on tõelisus, sest see on mõlemat? Tõeline õnn asub nende vahel." /.../
Liblikas ajab valged tiivad laiali ja lendab minema. Jälgin selle graatsilisi lennusilmuseid, kuni mu vaateväli täitub uue nägemusega. Minu tulevikuga.
Hajime on kohal.
Liblikas laskub teda tervitades madalale, hõljub hetke ühe koha peal, just nagu sosistaks õnnistussõnu ja laperdab siis temast mööda. Minu kõhus lendlevad liblikad pole pooltki nii graatsilised. Need põrkavad metsikus tantsus kokku ja üksteisest eemale.
Kui ta lähemale jõuab, kohtuvad me pilgud."
Märksõnu: Taro, Kenji, Satoshi Tanaka, Yokosuka sinine tänav, Bambusekodu emadele ja lastele, majaema Sato, Jin, Hatsu, Sora, Chiyo, Aiko, veelaps mizuko, Jizò-kujukesed, Ojizò-sama, Väike lind, Kilgike
Sõnu:
okaasan - ema
omiai - kohtumine korraldatud abielu jaoks
obaachan - vanaema
shiromuku - traditsiooniline pruudi kimono
veelaps mizuko - surnult sündinud, iseenesliku abordi või abordi tõttu surnud laps
Ojizò-sama, Daigan - munk, kes aitab laste hingi teistpoolsusesse
burakumin - sotsiaalmajanduslik vähemus jaapanlaste suuremas etnilises rühmas, Jaapani feodaalajastul loeti nende hulka inimesi, kes pidasid ebapuhtaid ameteid (lihunikud, parkalid, timukad, hauakaevajad). Kannatasid ränga diskrimineerimise all, väljatõugatud
eta-küla - väljatõugatute küla, eta'd e. väljaheidetud
gaijin - mitte-jaapanlane, välismaalane
chisai tori - väike lind
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar