Neljapäevane mõrvaklubi * Richard Osman

 

Lugesin 2. - 29. novembril 2021

"Elisabeth astub välja jahedasse õhtusse, enam ei saa tagasi pöörata. Taevas tõmbub järjest varem tumedaks ja kappidest otsitakse välja sallid. Suvi hoiab sügisel veel kätt ees, aga enam ei lähe kaua. Kui palju sügiseid oli Elisabethile veel jäänud? Kui palju aastaid veel saab ta pista jalad mugavatesse saabastesse ja kõndida läbi lehtede? Ühel päeval saabub kevad ilma temata. Nartsissid pistavad igavesti järve ääres nina mullast välja, aga meie ei ole igavesti neid nägemas. Nii see läheb; naudi, kuni veel saad.

Aga praegusel hetkel, arvestades, mis ülesanne tal käsil on, tunneb Elisabeth tugevamat seost hilissuvega. Lehed klammerduvad vapralt okste külge ja veel on lootust viimasele suvekuumale, suvel on veel nii mõnigi trikk varuks."

Mõnusalt humoorikas raamat rõõmsatest ja reibastest pensionäridest, kes elavad Coopers Chase'i nimelises külakeses. Varasemalt kirikule kuulunud maale on ehitatud mõnus luksuslik elamiskoht, kus elab ligi kolmsada inimest. Neid hoiavad tegevuses igasugused ringid ja toimetused - ühele väikesele seltskonnale aga pakuvad huvi lahendamata mõrvad. Kahjuks on üks neist, endine uurija Penny, jäänud tervise tõttu sellest põnevast tegevusest kõrvale, ent tema asemel sattub klubisse üsnagi pea endine medõde Joyce. 

Klubi hing näib olevat väga mitmekülgne ning põneva minevikuga Elisabeth ning lisaks on aktiivsed liikmed endine psühhiaater Ibrahim ning tuntud aktivist Ron, kelle poeg Jason on poksijana kuulsust kogunud avaliku elu tegelane.

Penny on oma ametis oldud aja jooksul pannud kõrvale toimikuid lahendamata jäänud juhtumitega ning nende kallal pensionärid nüüd pead murravadki. Ent ühel hetkel saabuvad põnevad seiklused sõna otseses mõttes nende endi õuele ning klubi püüab end kaasata politsei töösse. Nad on just äsja tutvunud Coopers Chase'is loengut pidamas käinud noore konstaabli Donna De Freitas'ega ning Elisabeth asub kiiresti niite tõmbama, et konstaabel suunataks uurima ka nende külakesega seotud juhtumit.

Näeme sündmusi väga erinevate tegelaste mõtete läbi, samuti Joyce'i päevaraamatu või autori kirjelduse kaudu. Raamatus on muidugi ka kohti, mis on tõsised ja traagilised ning seal nalja ei tehta. Aga suures osas kulgeb kõik üsnagi humoorikas ja kerges võtmes, ehkki samas ei jäeta puutumata teemasid, mis vanemas eas muret tekitavad (tervis, üksindus, unustamine, vanusega seotud haigused). Lisaks olustiku ja ümbruse kirjeldustele on raamat filmilik ka selles mõttes, et sündmused on tihti esitatud väga lühikeste lõikudena, hüpeldes erinevate tegelaste vaatenurkade vahel. Põnevust lisab muidugi ka see, et enamasti ulatuvad sündmuste juured palju kaugemale kui esmapilgul arvata võiks.