Jooks elu eest * Rachel Ann Cullen

 

Lugesin 3.- 23. jaanuar 2022

Olen oma elus vaid lühikestel perioodidel suutnud jooksmist nautida. Ma tean, et see oleks võimalik kui ma end kätte võtaksin ning samas endalt kohe liiga palju ei nõuaks, aga ikkagi on pikk jalutuskäik looduses mulle enamasti jooksmisest meeldivam variant olnud... Kuid see raamat siin ei räägi sugugi mitte ainult jooksmisest. Autor alustab oma lapsepõlvest, et mõista, kust on pärit see koorem, mida ta on oma elu jooksul pidanud kandma ning kuidas ta on saanud hakkama selle koorma vähendamisega.

Rachel on väikeste sammude haaval hakanud oma elu muutma ning lohutuseks neile, kes ülekaalulisuse ning vähese treenituse pärast pead vaevavad, olgu teadmine, et raamatu peategelane võitleb pidevalt samade asjadega. Tema elu paistab kulgevat ringidena, kus ta aeg-ajalt jõuab ikka ja jälle samasse punkti, või vähemasti võib nii tunduda. Tegelikkuses on ta siiski alati mingil määral edasi liikunud kuid tihtipeale paistavadki meie endi edasiminekud meile nii väikestena, et neid on raske tajuda.

Rachel on väga vapper - jooksmisega alustab ta tõsiselt ülekaalulisena, samuti teeb ta julgeid tööalaseid otsuseid, et leida oma elus uus suund. Ta suudab loobuda ametist, mis oleks talle kindlustanud hea sissetuleku ning samuti ei jää ta kinni hoidma suhtest, mille puhul on mõista, et see on läbi saanud. Rachel valib endale uueks tööks midagi, mis - hoolimata tema enda ebakindlusest - aitaks ka teisi, kes on pidanud sarnaseid olukordi kogema. Juristi kutse asemel personaaltreeneriks õppimine on tõsine väljakutse ning loobumine suurest sissetulekust. 

Ka lapsesaamine osutub olukorraks, kus Rachelil tuleb ületada palju hirme, lisaks muule peab ta raseduse ning imetamise ajaks loobuma Prozac'ist, mille kasutamisega ta on aja jooksul ära harjunud. Kuid otsides oma ellu muudatusi ja väljakutseid, jõuab ta aina uuesti jooksmise juurde tagasi ning lõpuks registreerib end Londoni maratonile ning enne seda toimuvatele mitmetele lühematele ja pikematele distantsidele. Jooksmisega tõsiselt alustamine jääb aega, mil tema ning uue partneri Chris'i pisitütar Tilly on just sündinud ja nii teeb olukorra veelgi keerukamaks logistiline planeerimine ning arusaamine, et elukaaslane ei suuda mõista Racheli jooksuhuvi. Kuid naine saab aru, et jooksmisharjumuse ning väiksemate ning suuremate võitude kogemine on teda viinud kõvasti edasi - lausa punkti, kus ta avastab, et Prozac'it ta enam ei vajagi, sest jooksmine on andnud talle palju enamat - rahu ja enesekindlust, usku enesesse ja palju muud.

Ma kahtlustan, et kõigest hoolimata ma vist pärast selle teose lugemist ei torma ummisjalu jooksma kuid see on siiski julgustav raamat kõikidele, kes end soovivad kätte võtta. Alustada tuleb väikestest sammudest ning olla rahul nii võitude kui kaotustega, eelkõige aga iseenda edusammudega - kuitahes suured või väiksed need siis ongi...