35 kilo lootust * Anna Gavalda

 

Lugesin 3. jaanuaril 2021

Lugu ühest 13-aastasest poisist, Grégoire'ist, kes on isegi kaks korda klassi kordama jäänud, sest õppimine ei suju tal kuidagi. Minu arvates on üldse ebaõiglane, et prantsuse lapsed nii vara kooli peavad minema, Grégoire'i ootas see teekond juba 3 aasta ja 5 kuu vanusena. Muidugi mõista on tema vanemad väga löödud, et poisil hästi ei lähe kuid Grégoire näeb asja tegelikult selgemini. Tema arvates ei hooli ta vanemad üksteisest enam juba mõnda aega ning tema kehv toimetulek koolis on lihtsalt heaks põhjenduseks, miks igal õhtul järjekordset tüli alustada. Õnneks on poisil hea läbisaamine vanaisaga, kellega neid seovad ka lahtised käed - vanaisa töökoda on Grégoire'i jaoks parim koht maailmas.

"Vanaisa tööriistakuuris tunnen ma ennast kõige õnnelikumana terve maamuna peal. Ehkki ega see midagi erilist ei ole: aia tagumisse nurka laudadest ja katuseplekist kokku löödud osmik, kus talvel on liiga külm ja suvel liiga palav. Ma üritan seal käia võimalikult tihti. Meisterdamas, tööriistu või puidujuppe laenamas, vaatamas, kuidas papa Leo tööd teeb (parajasti teeb ta ühe restorani tellimusel mingit väga erilist kappi), temalt nõu küsimas või siis lihtsalt niisama. Sest seal on hea olla, ma tunnen, et olen seal õiges kohas. Ennist rääkisin teile kooli lõhnast, mis ajab oksele. Vanaisa kuuris on täpselt vastupidi. Kui ma sellesse kõikvõimalikku träni täis kuhjatud konkusse sisse astun, ajan sõõrmed puhevile ja tõmban sisse õnne hõngu. Määrde, masinaõli, elektriradiaatori, jootekolvi, puiduliimi, tubaka ja kõige muu lõhna. See on imehea. Ma tõotasin endale, et ükskord mõtlen välja, kuidas seda lõhna destilleerida, ja leiutan parfüümi, mille nimeks saab "Värkstoa vesi". Siis ma saan seda nuusutada, kui elu liiga jubedaks läheb."

Südamlik raamat, mis paneb mõtlema kui palju me ikkagi üksteist mõistame ja tähele paneme. Kui tihti võime vanematena oma murede küüsis olles laste hirmud ja soovid tähelepanuta jätta või oodata neilt midagi, mis pole neile kohane. Grégoire on vapper poiss, kellele jääb kanda palju rohkem kui ta on ära teeninud. Ahjaa, minu jaoks on ta kangelane ka sellepärast, et ta suutis lõpuks tohutu kokkuvõtmisega köieronimisega hakkama saada - minul see kooliajal ei õnnestunudki...