Üheksa homset * Isaac Asimov

 

Lugesin 15. jaanuaril 2022

Asudes lugema Asimovi Asumi-sarja, tekkis huvi ka tema muu loomingu vastu. Novellikogust oli mulle tuttav varem mujal ilmunud lugu „Inetu poisike” (The Ugly Little Boy) Linda Ariva tõlkes, mis endiselt oli väga puudutav, alustasingi kogu lugemist sellest ning alles seejärel lõin lahti raamatu esimese novelli.

Asimov oskab kirjutada nii paeluvalt ja usutavalt, et tekibki endal tunne, nagu võiksime elada tema loodud ulmemaailmas, kus näiteks novellis „Amet" (Profession, tõlkija Priit Kenkmann) ei toimu lugemaõppimine ega ka mitte ameti omandamine tavalisel moel vaid spetsiaalsete lintide abil. Selline muutus aga ei too siiski kõigile kaasa muretut elu ning nii saame kaasa elada George Platen'ile, keda programmeerija ameti asemel ootab ees ootamatu üllatus.

Selle raamatu väärtuslikuks lisaks on ka viimastel lehekülgedel leiduv Raul Sulbi ülevaade Asimovi eesti keeles ilmunud loomingust, mille puhul mul on kiusatus see blogisse ümber kirjutada, et oleks lihtsam tulevikus Asimovi teostel näpuga järge ajada.

Novellis „Võimutunne” näeme aega, mil inimene on muutunud nii sõltuvaks arvutitest, et tavapäraste arvutustehete paberil sooritamine tundub talle juba võimatuse ning võlukunstina. Kui tagasihoidlik tehnik Myron Aub avastab, et seda on võimalik teha, suudab mõjukas programmeerija Jehan Shuman hakata kõrgemaid isikuid veenma inimeste iseseisva arvutusoskuse olulisuses. Raske on uskuda, et võiksime kunagi jõuda aega, mil samaaegselt eksisteerivad planeetidevahelised lennud ja korrutustabelit mitte valdavad inimesed, kuid just sellisesse äraspidisesse maailma Asimov meid viib. „Arvutamine ilma arvutita on terminoloogiliselt vastuolus”, nagu mainib üks tegelane.

„Surelik öö” toob kokku neli meest, kes kunagi on olnud sõbrad. Nüüd töötavad nad kõik erinevates uurimusjaamades, kusjuures väidetavalt kõige andekam neist on pidanud jääma Maale, sest tema tervis ei lubanud tal sealt lahkuda. Edward Talliaferro töötab Kuul, Stanley Kaunas Merkuuril ning Battersley Ryger planeedil Ceres. Kõik kolm on õpinguste lõpetamisest möödunud kümne aasta jooksul oluliselt võõrdunud Maa oludest ja neist Maale maha jäänud Romero Villiers näib kaaslasi süüdistavat selles, et tema kusagile mujale minna ei saanud. Ta avaldab ülejäänutele, et kavatseb konverentsil esineda oma uurimustööga massi ülekandmisest ruumis. Juba järgneval öösel aetakse mehed üles kuna konverentsi korraldaja leiab Villiersi surnuna ning filmirull uurimustöö materjalidega on kadunud. Et keegi pole nõus end süüdi tunnistama, kaasatakse uurimisse omapärane mees nimega Wendell Urth.

Selles, et mehed võivad ka kosmoseajastul jääda samasugusteks kui varem, veenab novell „Olen Marsportis ilma Hildata”. Novell „Hellad raisakotkad” räägib kosmoseelanikest nimega hurrialased, kes on otsustanud omal moel teistel planeetidel toimuvat mõjutada. Asimov jõuab isegi selleni, et kujutab tehisintelligentsi inimliku olendina, kirjeldades tohutusuurt, 50 aasta jooksul suureks võrgustikuks kasvanud Multivac'i nimelist arvutit loos „Kõik maailma mured”. Novell „Kirjutage minu nimi S-ga” omakorda kirjeldab huvitavat sündmuste ahelat, mis võib üheainsa muudatuse põhjal alguse saada.

Superarvuti Multivac esineb veel ühes novellis, pealkirjaga „Viimane küsimus”. Siin on käes aasta 2061 ning inimesed on suutelised lendama Kuule, Marsile ja Veenusele. Ning Maa on jõudnud ka niikaugele, et hakkab kasutama päikeseenergiat, loobudes kivisöest ning uraanist. Tehnikud Adell ja Lupov tähistavad seda pudelikese ning aruteluga, kus mehed jõuavad mõtteni, et ühel hetkel jõuallikad ju siiski ammenduvad. Palju aastaid hiljem on igal perel oma Microvac, kellelt selle kohta küsida. Veel hiljem on igal inimesel oma pisikene kontakt AC, mis on ühendatud suure Galaktika AC-ga. Kuid küsimused, milleni jõutakse, on ikka veel samad...