 |
| Lugesin 3. jaanuaril 2022 |
Sain kunagi laste kõrvalt läbi loetud esimese raamatu sellest sarjast ning võtsin neile ka järgmise osa, mida nüüd hoopiski ise lugesin. Tegelikult mulle tundub, et see osa meeldis isegi rohkem - esimene oli sündmuste julmuse ja troostituse poolest päris hull, aga ega see samas ka oluliselt alla ei jäänud... Nagunii on maitse asi, kas sedatüüpi lood üleüldse meeldivad. Minu puhul on vist lihtsalt nii, et kui juba on raamat raamatukogust kaasa tassitud, tunnen lausa kohustust see läbi lugeda.
Kolm Baudelaire'i pere last on jäänud orvuks - Violet'i, Klausi ning Sunny vanemad surid tulekahjus, mis ühtlasi hävitas ka nende kodu. Sestpeale on lastel olnud väga raske, sest kõigepealt saadeti nad kauge sugulase, krahv Olaf'i juurde, kelle plaaniks oli lastele jäetud pärandus kavalate nippidega omastada. Kuigi esimeses osas see tal oma julmade võtetega siiski ei õnnestunud, pääses ta siiski õigusemõistmise eest pakku ning vandus, et ei kavatse oma kurjadest plaanidest loobuda.
Teises osas saavad lapsed ka rõõmsamat elu kogeda. Nad pannakse elama kauge sugulase Montgomery juurde, kes neisse väga hästi suhtub ning võtab neid pigem koostööpartneritena. Täpsemalt tasub lugeda juba raamatust aga arvestades, et lugu peab olema pealkirjale vastavalt õnnetu, ei jagu õnnelikke päevi just kuigi kauaks... Õnneks tasakaalustab humoorikas lähenemine kõike koledat, mis lastega juhtub ning muidugi mõista ei anna nad alla ja jaksavad olla endiselt leidlikud, et hädast pääseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar