 |
| Lugesin 1.-6. jaanuar 2024 |
Siin on lood, mis on punutud mõne puudutava sündmuse, hetke või inimese ümber. Ma arvan, et järele mõeldes leiaks igaüks oma elust midagi sarnast, mille ümber võivad ringidena või viirgudena põimuda eelmised-järgmised-tulevased seigad või inimesed, mida kõiki seob kohati kokku mingi tabamatu niit, või omaoodi kordused, mis hakkavad elus aeg-ajalt ette tulema. Need asjad-olukorrad-inimesed panevad meid millegi üle veidi sügavamalt juurdlema kui tavaliselt, viivad meid võib-olla mõnda veidi teistsugusesse maailma.
Jutus, kus noormees läheb kuulama klaverikontserti, ent seda ei toimugi, leiab ta end n.ö keset eimiskit ja kohtub seal ühe vana mehega. Too annab talle ülesandeks kujutada endale ette ringi, millel võib olla mitmeid, isegi lugematu hulk keskmeid, ent millel puuduvad piirid. Vastust sellele noormees ei leiagi, ent see sündmus ning mõte jääb teda alatiseks saatma. "Elus tuleb selliseid asju ikka ette. Selliseid sündmusi, mida ei saa seletada ja mis on ebaloogilised, aga mis just sinu hinge sügavalt vapustavad. Siis tuleks ilmselt lihtsalt silmad sulgeda ja eluga edasi minna, midagi arvamata või mõtlemata, nagu sukelduks pea ees suurde ookeanilainesse."
Väga meisterlikult on autor kirjutanud muusikast loos, kus tema väljamõeldud artikkel fantaseerib Charlie Parkeri ehk Bird'i bossa-nova albumist, mis on salvestatud koos Antonio Carlos Jobimiga. Ka ühes teises loos on üsna põhjalikult kirjutatud tolleaegsetest raadiohittidest ehk siis peamiselt ansambli The Beatles lugudest.
Naljakas on vahel aru saada, et autoriga sarnaseid mõtteid oled isegi mõelnud. Järgnev mõte toetab minu arvates väga selgelt seda asjaolu, et isegi end peeglist vaadates näevad inimesed iseend tihtipeale nooremana kui nad tegelikult on. Miski meis jääb ikka samaks, mõtlemiselt nooruslikuks ning me ei oska end näha oma bioloogilises vanuses...
"Vananemise juures pole veider mitte see, et sa tunned, et oled vanaks jäänud. Asi pole selles, et mina, kes ma kunagi olin noor, olen märkamatult jõudnud eakasse vanusesse. Üllatab hoopiski see, et minuga üheealised inimesed on juba vanaks saanud...".
Erilisest, kirgastavast hetkest, mille kordumist autor jäi alatiseks igatsema, kirjutab ta: "Mu süda hakkas kiiremini taguma, ma ei saanud enam hästi hingata, helid mu ümber tundusid kostvat kusagilt kaugelt nagu siis, kui oled basseini põhja vajunud, ning kõrvus oli kuulda vaid tasast kellukesehelinat, nagu keegi üritaks mulle midagi tähtsat teatada. See kõik kestis ainult 10-15 sekundit. See algas äkki, aga kui ma seda tajusin, oli kõik juba läbi. Ja see oluline sõnum, mida helin oleks pidanud edastama, oli täpselt nagu unenäos mõeldud mõte kadunud mu teadvusest kusagile eksiradade rägastikku, nii nagu juhtub enamike oluliste sündmustega meie eluteel."
Seda, et Murakami on väga kodus näiteks klassikalises klaverimuusikas, näitab lugu pealkirjaga "Karneval", milles oleva informatsiooni põhjal saaks end kenasti harida, kuulates loos ära mainitud esitusi. Lugu ise räägib küll muust aga muusikateema on sinna osavalt sisse põimitud.
Toredalt fantaasiarikas lugu on "Shinagawa ahvi pihtimus". Sealt väike lõik:
"Mina leian, et armastus on kütus, ilma milleta me elada ei saa. Võib-olla saab armastus ükskord otsa või ei jõua selle viljad küpseks saada. Aga isegi kui armastus kaob, isegi kui ta ei jõua täiuseni, on siiski võimalik alles hoida mälestust, et sa kunagi kedagi armastasid või olid kellessegi armunud. Ja sellest saab sinu elupäevi soojendav väärtuslik soojusallikas. Kui sellist soojusallikat ei ole, muutub nii inimese kui ka ahvi süda jäiselt külmaks ja viljatuks tühermaaks. Seda maad ei valgusta päikesekiired ning seal ei kasva rahu rohukõrred ega lootuse puud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar