 |
| Lugesin 2.-4. detsember 2023 |
Mul on samal ajal kahju ning ometigi samas väga hea meel, et ikkagi hakkasin lõpuks seda raamatut lugema. Enesevigastamine on viimastel aastatel kardetavasti aina suurem trend noorte hulgas ning kui tegu on ka palju kergema versiooniga kui selle raamatu peategelasel Charlotte Davise puhul, on seda tihti palju raskem märgata (kuid siiski on see murettekitav). Midagi on ju ikkagi valesti, märkamata jäänud... ja seda just inimese sees. Mure on mure, isegi kui ta on palju väiksem kui Charlotte ehk Charlie oma, ning kui seda pole mitte kellegagi jagada, võtab sellega tegelemine teistsugused vormid, et tekiks mingisugune toimetuleku, hakkama saamise tunne. Ei saa öelda, et saaks päriselt lõpuni aru, vist, seni kui pole ise seal päriselt olnud. Aga ehk mõistame ehk siiski paremini, kui oleme saanud natukene ühte sellisesse katkisesse sisemaailma piiluda.
Ju on kõigil on olnud mingisuguseid suuremaid või väiksemaid traumasid - lapsepõlvest, kooliajast, noorusajast jne. Aga siiski on päris raske ette kujutada sellist saatust nagu Charliel, kes näib olevat kulgenud vaid ühest raskusest teise ning kui tundub, et enam ju väga palju hullemaks minna ei saa, juhtub ikka veel midagi. Pärast paljusid raskusi leiab tüdruk end haiglast ning hoolimata oma kehvast seisust tunneb end tegelikult üle tüki aja turvalisemalt. Kuid ka see ei kesta kaua... ning korraks näib, et just siis kui tüdrukul on veidi kindlam pind jalge alla tekkinud, tõmmatakse tal taas jalad alt...
Mõtlemapanev ja väga vajalik raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar