 |
| Lugesin 20.- 27. jaanuaril 2024 |
Politseiuurija Blix on ise uurimise all ning tema tütar Iselin on raskes seisus haiglas. Viimase päeva-pooleteise jooksul on juhtunud palju ning raske on aru saada, miks täpselt. Lugeja saab korraga jälgida kahte sündmuste liini - üht hetkel toimuvat ning teist, mis on toimunud ligi poolteist päeva varem, mil oma korterist leiti mõrvatuna Blixi töökaaslane Sofia Kovic ning temaga samas korteris elanud Iselin pidi mõrvari eest põgenema.
Miks on Sofia Kovic välja otsinud vanad juhtumid, mis on juba lahendatud ning uurinud psühholoogiaraamatuid ning temaatikasse sobivaid artikleid. Mille jälile võis ta saada, et ta tapeti? Millele ja kellele võis viidata Nietzsche väide, et "koletiste jahtija peab ette vaatama, et ise koletiseks ei muutu. Hoiatus selle eest, mis inimliku kannatusega kokkupuutumine teha võib. Kui liiga kaua kuristikku vahtida, hakkab kuristik vastu vaatama."
Siin pole tegu raamatuga, mis võiks mahtuda kategooriasse "cozy crime". Blix ning temaga lähedaselt seotud ajakirjanik Emma Ramm leiavad segasest loost üha uusi jälgi, mida uurida. Kuid seekord on sündmustejadal uurija jaoks väga tõsised ning isiklikult puudutavad tagajärjed, millest ta ei pruugi kunagi toibuda.
"Ta nägi Iselini.
Vaid mõne minuti vanust.
Tundis tema näos ära iseenda.
Tugev, vali hääl.
Esimene naeratus, hambutu suu.
Tüdruk seisis ja hoidis elutoas kõlarist kinni, kõigutades end muusika saatel.
Esimene samm.
Sammud.
Eined.
Toiduga pudistamine.
Tatilapid.
Lutt, mida ta armastas üle kõige maailmas.
Riided, mis olid liiga suured. Liiga väikesed.
Esimene koolipäev. Merete pisarad kooliõuel.
Väike laps, kes kasvas suureks.
Arenes.
Ja sai pikapeale täiskasvanuks.
Kellest sai Iselin.
Kes oli...
Blix pilgutas veel paar korda.
Ta ei langenud enam.
Pimedus laskus ta peale."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar