 |
| Lugesin 3.-4. aprill 2022 |
Hea raamat teraapiaks, kui oled just lugenud midagi tõsist ning maailm on tõsine. Ei saaks öelda, et selles loos üldse midagi tõsist ette ei tule kuid alati on siin sees see tunne ja teadmine, et lõpuks peab ju kõik hästi lõppema.
Rasmus ja Pontus on parimad sõbrad, kes teevad kõike koos. Ja muidugi satuvad nad seeläbi ka seiklustesse, isegi kui nad neid ise otseselt ei otsi. Nimest hoolimata on Pontus siis täitsa poiss, mis poiss ning Lontu on muidugi mõista koera nimi. Vahva avastusena leidsin, et rootsi keeles on koera nimi Toker, mis tegelikult sobiks ju nii hästi viitama natuke tokerjale väikesele koerale. Aga paraku tähendab see vist pigemini midagi muud...
Nii nagu Kalle Blomkvisti raamatutes, läheb lugu päris põnevaks kätte, samuti jookseb siin läbi Rasmuse õe Tripsu armumise liin, mis tegelikult ongi osaliselt põhjuseks, miks kaks 11-aastast poissi satuvad sekeldustesse ning valgustkartvate tegude jälile. Peab küll tunnistama, et tänapäevased kurikaelad väga tõenäoliselt poleks niigi leebed, nagu seda olid tolleaegsed...
Minu arvates suudab Astrid Lindgren lihtsalt suurepäraselt luua sellist õdusat väikeküla või väikelinna meeleolu, kus kõikidel tegelastel on mingi vahva omapära ning inimesed - nii väiksemad kui suuremad - suudavad suhtuda ellu mõnusa huumoriga. Samuti julgevad nad oma tundeid, kurbust või pahameelt näidata, kuid miski pole päris nii nagu vaja. Järgmine pikem lõik annab minu arvates seda hoolimist, huumorit ja südamlikkust imehästi edasi.
"Kui Rasmus koju jõudis, oli terve perekond köögis koos. Ema küpsetas parajasti, isa aga istus nurgas oma alalisel toolil ning rääkis pikalt ja laialt. Ta kõneaineks oli hõbedavargus. See oli kõige rängem kuritegu terve Västanviki ajaloo kestel, kinnitas ta, ja politsei töötas ülima pingega. Ta ise pidi kohe varsti jälle minema ja jääma teenistusse kogu ööks, aga praegu leidus tal vaba tunnike ning ta oli meeleldi nõus emale kõiki üksikasju tutvustama.
"Kas me peame lahendama kõige rängema kuriteo Västanviki ajaloos just siin köögis ja nimelt sel ajal, kui ma küpsetan?" küsis ema. /.../
"Kas sa ei tahagi kuulda, mis ma sellest asjast arvan?" küsis isa üllatunult.
"Kindlasti tahan," vastas ema. "Aga mul peab plaatide jaoks natuke pööramisruumi ka olema."
Trips naeris, see oli kindlasti esimest korda kolmapäeva õhtust saadik.
"Poisid, kummarduge, et emal oleks plaatide jaoks pööramisruumi," ütles ta. "Kuigi tal läheb minu arvates tarvis tervet jalgpalliväljakut. Kas sa oled täna kuri, ema?"
Ema vaatas talle tusaselt otsa.
"Ei, seda ma pole. Aga ma ei saa aru, miks te peate tingimata kõik köögis istuma, kui ma küpsetan."
"Sellepärast, et siin on nii mõnus," vastas Trips. "Ja sellepärast, et siin nii hästi lõhnab."
Isa noogutas nõusolevalt.
"Ja sellepärast, et sa oled niisugune väike rosinakukkel, Gullan."
"Väike kuri rosinakukkel," lisas Rasmus.
"Tänan," ütles ema, aga ta ei paistnud õieti leebununa, ta seisis ja sõtkus tainast sõnatult ning ägedalt, nagu ründaks ta seda.
"Pealegi, kas sina käisid viimati vannitoas, Trips?"
Trips mõtles. "Võimalik, mis siis?"
"Siis peaksid sa minu arvtes enda järelt ära kuivatama," ütles ema ning lükkas ühe plaadi ahju. "Või mõtlesid sa, et mina seda teen?"
"Anna andeks," ütles Trips. "Ma otsekohe..."
Rasmus veeretas tainast väikese ussikese, mida ta ema nina ees liputas.
"Ema, kas sa millegi muu üle ei oskagi toriseda, kui sa kord juba hakkasid?"
"Igatahes," kostis ema. "Vaata huvi pärast sahviust, see on musti sõrmejälgi täis."
"Kelle omad need siis on?" küsis Trips.
"Seda võiksid sa minu meelest isalt küsida," ütles ema. "Kui politseinik majas, siis ehk suudab ta vähemalt paar sõrmejälge ära tunda. Kahtlemata pole see kõige rängem kuritegu Västanviki ajaloos, aga huvitav oleks siiski teada."
Isa naeris. "On sul mingeid kindlama suunaga kahtlustusi?"
Ema pööras üksnes pead ja läkitas Rasmusele pika pilgu.
"Ära püüa!" kaitses Rasmus ennast. "Mina olen süüst puhas, mina lükkan ukse alati jalaga lahti."
"Või nii," ütles ema teravalt, "see seletab siis, miks värv on läinud kõige liha teed."
Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna natuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat.
"Millal?"
"Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa.
"Oh, seda ma küll ei usu," arvas ema. "Sinnamaani pole ju rohkem aega, kui kõigest seitse aastat, ja sul on veel vannitoa riiul parandada, nagu ma sinu lubamist mäletan... See oli ilmselt tol aastal, kui algas sõda. Ja siis veel kõik need kuriteod, millega sa peale selle pead tegelema!"
Isa sattus päriselt segadusse.
"Gullan, mis sinuga ometi on?"
Ema vaatas talle otsa, pisarad silmis.
"Andke mulle andeks," ütles ta, "aga ma olen nii mures Lontu pärast, et ma ei suuda kohe. Ma vilistan von Renckeni hõbedale, ma tahan, et politsei leiaks Lontu üles, see on kõik, mis ma tahan."/.../ "Olgu hõbe kuitahes väärtuslik," jätkas ema ägedalt, "aga Lontu on elusolend. Mina tunnen muret ainult nende pärast, kes on elusad," ütles ta nuuksatades."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar