Juba enne kui jõudsin kirjutada postituse eelmise loetud raamatu kohta (Water Like a Stone), hakkasin järgmist Crombie raamatut lugema... Tavaliselt ma ei uuri raamatu või selle kirjutamise kohta mingit lisainfot, ent seekord sattusin esmalt lehitsema teost eestpoolt ja tagantpoolt ning leidsin sealt autoriga raamatu kohta tehtud intervjuu. Kuigi hea raamat kõneleb kahtlemata iseenda eest, oli tore neid mõtteid lugeda ning minul seostusid nad ka muusika kirjutamisega. Näiteks selle mõttega, et looja ei tea tingimata ette, kuhu looming teda viib. Selliste laulude puhul, kus inspiratsiooniks pole mitte mõni juba valmis luuletekst, on kindlasti lugu sama. Kui tahame liiga kindlalt mingisse punkti jõuda ning seame endale liig kitsad piirid, võime jääda palju vaesemasse seisu kui loovuselt vabalt kulgeda lastes...
Deborah Crombie möönas intervjuus, et selle raamatu puhul ilmus üks tegelane teosesse palju tugevamalt kui ta ise oli plaaninud. Võiks ehk isegi väita, et ta kirjutas ise end raamatusse sisse... Täpsemalt ütles autor nii: "But when I actually began writing the book, I was once again hijacked by a character - Gavin Hoxley, the detective who investigates the murder of Erika's husband, David, in 1952./.../ He (Gavin Hoxley) refused to be consigned to dusty case files.".
Ka raamatu sündmuste algpunktiks saanud tegelane oli algselt mõeldud ainult kõrvaliseks isikuks ühes varasemas novellis. Selle kohta ütleb Crombie: " I became more and more curious about this woman who had insinuated herself into my stories./.../ I began to wonder who Erika Rosenthal really was - I wanted to tell her story, and that meant I had to learn it myself."
Nagu ikka, ei ole Crombie raamat lihtsalt pinnapealne ja kuiv kirjeldus sündmustest vaid see on läbi pikitud tegelaste sisekõnest, erinevatest perekondlikest juhtumistest ja arengutest, mis toovad meid neile lähemale. Lisaks Erika Rosenthalile on siin veel mitmeid teisi tegelasi, kelle sisemaailma saame pilgu heita ning see toob lugeja alati neile lähemale ning aitab tegelaste motiive mõista. Kohtume lähemalt Gemma vanematega ning samuti Gemma ja Duncan'i abijõudude Melody Talbot'i ja Doug Cullen'iga. Järjekordselt saab kinnitust asjaolu, et sündmuste juured võivad ulatuda palju kaugemale kui me arvame ning et ükski üksikasi pole tähtsusetu.
Kogu lugu saab alguse kaunist ehtest - hinnalisest ja ainulaadsest prossist, mille Erika isa, ehtekunstnik Jakob Goldshtein andis tütrele kaasa kui too koos abikaasaga Saksamaalt põgenes. Põgenemisel varastatud pross on olnud kogu aja kadunud, ent ilmub nüüd äkitselt välja Harrowby oksjonimajas. Erikat seob Gemmaga sõprus, mis tekkis ühe varasema kohtumisega seoses, ning nüüd palub ta selle üllatava avastuse pärast Gemma abi. Kuid Gemma eraviisiline visiit Harrowby'sse lükkab liikvele sündmused, mille tagajärgi ei osanud keegi ette näha ning käivitab uurimise, mille suunda ei suudaks keegi uneski ette arvata!
Terves loos on omamoodi huvitav hõng, võib-olla kohati justnimelt unenäoline, tulenevalt aastatetagustest sündmustest, mida lugeja tasapisi, teose edenedes avastab. Ning suur osa on sellel unenäolisusel ja loo teistsugusel edenemisel just nendel põikpäistel tegelastel, kes end Deborah Crombie raamatusse ise "sisse kirjutasid".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar