Filmiralli - "Charlatan", "The Father" ja "Õigluse ratsanikud"

 

Märtsikuu alguses olid jälle viimased päevad, et veel ruttu-ruttu mõnda filmi vaadata. Nii sai sisse hüpatud Artisesse, kus on alati tore filmivalik ja nii mõndagi oleks sealt veel tahtnud vaadata aga lihtsalt ei jõudnud ja jaksanud, nende paari päeva jooksul. 

Kõigepealt sattus ette tshehhi film "ŠARLATAN", mille olustik oli kriipivalt tuttav, mõeldes kommunismiaja absurdsustele. Head näitlejatööd ning lisaks muule võib filmi vaadata ka armastusloona, kus tegelastel puudub ühise tuleviku lootus, ent sellest hoolimata on nende ühises loos ka helgemaid hetki. Suuremalt jaolt põimub lugu aga ikkagi peategelase, ravitsejast Jan Mikolášek'i ümber, kes noormehena avastab oma võime teisi aidata ning läheb oma oskusi täiendama kohaliku ravitsejanaise juurde, oma isa vastuseisust hoolimata. 

Huvitav on see, et hoolimata peategelase kutsumusest aidata teisi inimesi, võib seesama kutsumus paista ka egoismina, pimedusena. Tundub, nagu inimeste tervendamisest hoolimata võib Mikolášek olla samaaegselt tuim teiste kannatusele või õnnelootusele kui see tema enda tunnete ja ettekujutustega kokku ei käi. Film on pigem sünge, ent ometigi ei puudu seal väikesed päikeselaigud. Muidugi on hea osatäitmine peategelaselt (Ivan Trojan), ent väga mõjuv ja bondiliku sarmiga on ka tema vastasnäitleja Juraj Loj.

Film "The Father" loob erinevate vahendite abil pildi sellest, milline võib elu tunduda kui omaenda mälu ja tervis alt veab. Näitlejatööd (Anthony Hopkins, ) on mõistagi meisterlikud, tegelased usutavad. Minu jaoks jookseb paralleel ka äsja loetud raamatuga Cornwalli teemadel, kus 50ndates Hebe võitleb kiirelt edeneva varajase Alzheimeri tõvega. Hopkinsi tegelane tegelikult ei võitle mälu halvenemisega, pigem võitleb ta tagajärgedega, mis sellega kaasas käivad. Enamalt jaolt ta ilmselt ei mõistagi, et tal mäluga probleemid on, tema jaoks nagu toimuks hoopis ümbritseva maailmaga pidevalt midagi kahtlast, millest ta aru ei saa.

Filmivaataja elab ehk rohkemgi kaasa tegelase tütrele Anne'ile, kes püüab isa aidata nii kaua kui võimalik, ent tänuks selle eest saab pigem alanduste ja pahandamise osaliseks. Aga jälgides edasi-tagasi hüplevat käiku peategelase elust, saame aimu, et tegelikult ongi väga raske mõista, mis on üldse tõde, mis vale, või mis meie enda tõrkuva mälu väljamõeldis.

Raske on mõelda, et selline süzhee ongi ka inimeste igapäevane elu, mille ees ei saa lihtsalt niisama ust kinni lüüa... Sagedamini tekitab meil probleeme see, mis selle filmi tegelastele problemaatiline polnud - koduabilise või hooldaja palkamine, mugava hooldekodu leidmine, rahalised võimalused. Siin oli ikkagi vaatluse all see, mis juhtub inimesega kui teda tabab mälu halvenemine ning mis juhtub nendega, kes tema ümber on ning aidata püüavad. Koduabiliste palkamine polnud rahaliselt murettekitav, probleem oli pigem selles, et nad ei pidanud pingele ja kahtlustustele, ebaviisakale käitumisele vastu.

Kolmas film oli norra "Õigluse ratsanikud", rezhissöör Anders Thomas Jensen. Eestlastele algab see kohe "toreda" üllatusega, nimelt ühe tüdruku jõulusoov - sinine jalgratas - tundub vallandavat väga jõhkra sündmuste jada. Kas see lõpuks just nii on, võib igaüks ise mõtiskleda, ent tagantjärele vaadates on asjade juhuslikkuse üle mõtlemine selles filmis väga oluliseks küsimuseks. 

Lugu on perekonnast, kus isa töötab palgasõdurina. Kuid õnnetus ei juhtu paraku sugugi temaga - mis oleks üsnagi tõenäoline - surma saab hoopis tema abikaasa, kes on otsutanud koos tütrega veeta omaette toreda päeva linnas. Kahjuks juhtub rongiõnnetus, milles just ema surma saab ning palgasõdurist isa kutsutakse tagasi koju, tütar Mathilde juurde. 

Edasi hakkavad hargnema sündused, mis ei tundu küll sugugi tõenäolised ning ilmselt seetõttu on traagika selles filmis rüütatud sageli koomikaga. Kas sellised asjad päriselt juhtuda võiksid, jääb igaühe enda otsustada. Kuid võib-olla teinekord ongi vaja äärmuslikke asju, et panna inimesi avanema, tunnistama oma abitust ja nõrkust. Enne seda pole neil ka võimalik paraneda, leinata, otsida oma muredele lahendusi. Näitlejad on väga head ning täiendavad üksteist suurepäraselt. Peaosas suurepärane Mads Mikkelsen, ent kõik teised rollid on samuti olulised.