 |
| Lugesin 7.-13. märts 2024 |
Nagu kaanepilt lubab, on tegu üliromantilise noortekaga. Ehkki loo areng on ettearvatav, on see kõik väga mõnusasti esitatud. Toredad kirjeldused, peategelase Liz Buxbaumi mõtted ning tegelaste omavahelised vestlused on kuidagi toredad, loomulikud ja kergesti loetavad. Kuna Liz on romantiliste filmide fanaatik ning tema peas kõlavad pidevalt laulud, mis võiksid ühte või teise olukorda hästi sobida, teeb see asja huvitavamaks ka hoopis omast suunast. Raamatu lõpus on isegi üks nimekiri sellistest erilistest lauludest.
Liz pole elult saanud kõige kergemaid kaarte - tema ema sai õnnetult surma ning nüüd, keskkooli viimases klassis, tunneb ta temast eriti puudust. Ta ei ole sellest kuigi palju oma lähedastega rääkinud ning seetõttu ei saagi ei tema parim sõber ja isegi mitte Liz'i isa või kasuema Helen päris hästi aru, mida tüdruk tunneb. Üllataval kombel aga suudab Liz end rohkem avada poisile, kes seni on tundunud talle vaid naabermajas elava tüütu kiusupunnina.
Wes ja Liz võitlevad mugava parkimiskoha eest ning üldsegi on Liz'ile juba nende lapsepõlvemängudest meelde jäänud, et poisil oli ikka mõni tüütu trikk tema jaoks varuks. Nüüd aga on Liz sunnitud Wes'ilt abi paluma, sest kodukohta kolib tagasi veel üks ammune lapsepõlvekaaslane Michael. Liz oli temast võlutud siis ning on ikka veel ning otsustab seega Wes'i abil Michaeli tähelepanu pälvida. Tüdrukule tundub, et just heledapäine Michael võiks olla tema unistuste kaaslane lõpuballil. Wes nõustub Liz'i aitama, kui too jätab parkimiskoha tema kasutada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar