Reet Tammiku * Salme Kõiv

 

Lugesin 15. mai - 4. juuni 2022

Juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud aubobiograafiline lugu, mis algul ehk tundus keele ja mõttemaailma poolest veidi võõras. Ent edasi lugedes sai hoolimata kõnepruugist selgeks, et on küll ka oma elust võtta perioode, mis just sarnasel moel silme ette rulluvad kui peategelase Reeda elukäik.

Noorele naisele pole elu tõesti jaganud lahkeid kaarte, ent ta on tarmukas, kindel ning edasipüüdlik. Ja ka parajalt kirglik, nagu ehk talle endalegi üllatusena selgub. Reeda ja mordva juurtega Kaj noorusarmastus on tormakas ning nad ei suuda kuigi kaugele vaadata, nagu noortele tihtipeale omane on. Selle eest peab Reet omal moel maksma ning lõpuks ootab teda ees paras kogus pettumust ning südamevalu. Kuid mingil uskumatul kombel suudab ta kõigest üle saada ning vaadata uuesti tuleviku poole, uskudes uuesti endasse ning oma võimalustesse.

"Siin sätendab meri ta ümber, vesi kohiseb ahtris ja valge kajakas liugleb nii lähedal, nagu tahaks ta oma tiivaga puudutada Reeta. Ja sinna Soome lahe teisele kaldale jäi maha nii palju ilusaid rõõmust säravaid päevi, et paljas mõtegi nendele teeb südame nii imelikult kergeks, et ei väsi imetlemast, kui palju on siiski elul inimese jaoks rõõmu ja ilu. Jah, oli nähtud palju kauneid maastikke, liigutud võõraste sõbralikkude inimeste hulgas ja ta oli peaaegu unustanud Kaj olemasolu. Või kuigi ta teda vahel meenutas, siis ainult nagu kunagist head tuttavat, kes oli olnud kord õige lähedane, aga nüüd jäänud kaugele ja peaaegu hoopis ununenud. Ja nüüd oli tal koguni kerge ja hea, nii kerge ja hea, et oli jälle üksi ja vaba, et võis teha ja toimida nii, nagu talle endale meeldis, küsimata milleski mehe arvamust. Kui palju kordi oli ta selle lühikese kooselu kestel Kajga pidanud maha salgama oma soovid ja harjumused ja toimima ikka nii, nagu see meeldis mehele. Vabatahtlikult, ilma sunduseta, ainult mingi naistele omase alistumistungi ajel.

Nüüd naeratas Reet, mõeldes, kuidas ta küll oli olnud Kaj maitse ja arvamuste mõju all. Isegi riietuda ta ei julgenud nii, nagu talle endale oleks meeldinud, tallas endas armutult maha kõik naiseliku ja ümbritses end karmi lihtsusega. Mis hoolis ta sellest, et ta nõnda kellelegi teisele ei meeldi. Kaj soovis nii ja see oli Reeda jaoks käsk ja prohvetid. Elada ainult mehele...

Niiske meretuul mängis kergelt ta kaelale langevate juukserullidega ja libistas ta õhukese reisumantli hõlmu. See oli nagu sõber, see tuul, tulles kodu poolt ja haarates kutsuvalt kinni ta varrukast. Ei, nüüd Reet enam ei karda ega poe hämarate nurkade varju. Nüüd ta käib sirgelt oma teed nagu see, kes peab ise enda eest väljas olema, teades, et tal pole kusagilt abi ega halastust loota. /.../ Nüüd oli lõplikult möödas kõik olnu ja tundus, nagu seisaks ta uue elu künnisel, töörohke, vastutusrikka elu künnisel."