Aadama küljeluu * Antonio Manzini

Lugesin 2.-25. juunil 2022

Aseprefekt Rocco Schiavone töötab Rooma asemel Aostas ning igatseb endiselt oma abikaasa Maria järele. Lahendamist ootab juhtum, kus koduabiline Irina leiab korteriperenaise Ester Baudo surnuna ning selgub, et korterist on kadunud ka perekonna väärisesemed ning lisaks on köök pea peale pööratud. Esteri lesk Patrizio paistab murest murtud, naise sõbranna Adalgisa aga tundub teadvat rohkem kui ta räägib.

Endiselt masendab Roccot kohalik ilm ja ta keeldub hankima endale sobivaid saapaid, kandes juba teab mitmendat paari Clarcs'i kingi, mis Aosta kliimale pikalt vastu ei pea. Oma alluvate hulgas on tal nii nutikamaid (Italo Pierron ja Caterina Rispoli) kui ka tagasihoidlikuma panusega liikmeid (D'Intino, Deruta). Prokurör Baldi nõuab Schiavonelt välja ka selgituse tema Roomast lahkumise põhjuste kohta. 

Schiavone igatseb Rooma kevadet: "... ka Roomas sajab märtsis./.../ Aga sealne vihm pole enam külm. See on leige. See teeb lilledele ja rohuplatsidele head. Piisab sellest, kui päike korraks välja tuleb ja juba puhkevad need õide. Pead korralikult riidesse panema, aga märtsis on Roomas nii ilus jalutada. Nagu lapsena kingitust oodates. Sa tead, et varsti see saabub ja need ootushetked on kõige ilusamad. Sul on küll riided seljas, aga sa tunnetad kehas muutust. Kevad pole enam kaugel. Siis keerad ringi ja näed, et naised on seda juba ammu märganud. Kevadet. Nad tunnevad seda palju varem kui sina. Ühel heal päeval tõused üles, lähed välja ja seal nad on. Igal pool. Sul jääb neile järelevaatamisest kael kangeks. Huvitav, kus nad siiani olid. Nad on nagu tõugud ja liblikad. Magavad talveund, aga siis puhkevad õide ja sul hakkab pea ringi käima. Kevadel ei kehti reeglid. Pole enam peenikesi ega pakse, inetuid ega ilusaid. Roomas tuleb kevadel lihtsalt ühe koha peal paigal seista ja vaikides seda vaatemängu jälgida. Ja nautida. Istud pargipingile ja vaatad, kuidas nad mööda kõnnivad."

Ka lugemise kohta on selles raamatus üks tore lõik. 
"Rocco avas raamatupoe puidust ukse. Pood nägi seest välja nagu mägimajake. Puidust seinad täis tuhandetes värvides köiteid. Iga kord, kui Rocco astus mõnda raamatupoodi, tekkis tal süükompleks. Täpselt nagu dieediga. Iga kord lubas ta endale, et hakkab lugema. Ta oleks võinud seda teha pärast tööpäeva oma Piave tänava ilmetus kodus, korteris, kus puudusid värvid, kus polnud jälgegi armastusest ega naise hoolitsevast käest. Aga ta ei suutnud seda. Iga kord kui ta ukse sulges, ilmusid välja mineviku mälestused. Korter täitus mõtetest, mis olid nagu tina täis ja ei lasknud tal ei raamatuid lugeda ega keerulise sisuga filme vaadata. Igatsus, minevik, möödaniku elu tõusid esiplaanile ja raamatud jäid öökapile või riiulitele puutumatult vedelema ning vaatasid talle sealt vastu, kattudes päev-päevalt järjest paksema tolmukorraga ja tuhmudes."

Schiavone terav pilk viib sündmuste sasipuntras alati lõpuks õiged niidid kokku, isegi kui lahendused pole tingimata sellised, mis lõpuks ka avalikkuse ette jõuavad.